Our lives are defined by opportunities... Even the ones we miss.

Mõnus nädalavahetus oli. Normaalsed õhtud töö juures, hea seltskond ja pidu ja ideaalne lõpp nädalvahetusele.
Laupäeval saime Sepoga kokku, kes oli nädalvahetuseks tulnud Tartut uudistama. Käisime Motoexotical uudistamas ja peale seda Truffees head sööki nautimas. Vahepeal käisime veel Elvas kohvitamas ja siis Atlantises Superstaari esinemist kuulamas. Attis oli mingi noorte disko. Sellised meetripikkused ja vähe pikemad jooksid ringi. Tsikid tantsisid nõnda nagu nad veel ei peaks tantsima. Hukkas hukkas on see noorus. Aga oli jälle hea vaheldus. Peale seda läksime Programmidirektori juurde klubisoojendust tegema. Piip ja rumm ja kokakoola ja krõpsud. Arbuusitubakas maitses üüüberhästi. Teised hävitasid hoolega rummi ja mina, kui kaine grupijuht, nende pealekat. Peale ühte suundusime CT-sse UVpeole. Rahvast oli jällegi palju. Rummi ja muid meeleolujooke oli tarbitud juba üsna ohtralt nii, et tuju oli kõigil väga ülev. Lõime tantsu ja tsillisime niisama. Kell kolm otsustas Superstaar, et nüüd on minek. Võtsime Jamist viis kõige paremat kanasalatit ja startisime Elvasse. Tee peal oli oht, et mõned juba kippusid autosse tukkuma jääma, salatid oleks ümber läind ja möla oli niisama hea. Elvas Pangapreili juures nautisime oma salateid, mis mõnel enam alla ei läindki ja mängisime old-school telekamängu, milles mina, kui täiesti kaine, kippusin koguaeg pähe saama. Ilmselt ma olen siis lihtsalt koba. Väiksed madratsi-täispumpamise-harjutused ja poole kuue paiku tudule. Hommik algas värske kohvi ja home-made kringlitega. Mmm... Lebotasime veel niisama ja peale lõunat jälle Tartu poole. Õhtu ja hommiku pärl tuli Sepo poolt, kes oli Programmidirektori juurest kluppi minnes pannud jalga ühed Programmidirektori jalanõud ja avastas selle rohkem kui 12 tundi hiljem Elvas, kui vaatas, et tema jalanõusid pole kuskil ja Programmidirektori omi on kaks paari. Epic winning. Sepol jäid tantsukingad kulutamata. Ja Tartusse ja igaüks oma koju. Pühapäeva õhtu lõppes üüberhea filmielamusega. Juba rohkem kui poolteist aastat oli mu arvutis olnud film "The Curious Case of Benjamin Button". Tõmbasin kunagi aga kunagi polnud õiget hetke selle vaatamiseks leidnud. Kas oli kiire või ei viitsind või oli sada muud asja. Eile oli täpselt selline mõnus õhtu, kus midagi teha ei viitsind ja vaatasin, et nüüd on õige hetk pühendada need 2 tundi ja 45 minutit sellele filmile. Ja need olid hästi veedetud minutid. Film oli lõbus, armas, kaasahaarav, kurb, üllatav, romantiline, traagiline ja lisaks veel kõike, mis üks hea film olema peab. Andis jube hea emotsiooni. Hea meel, et selle filmi ära vaatasin ja kahju, et seda varem polnud teinud. Või noh, võib-olla oligi just praegu õige hetk seda filmi vaadata. Pani mõtlema ja andis uue tõuke ja hea enesetunde kõigele vastu minna. Soovitan soojalt kõigil vaadata. Minu TOP 5 parimate filmide seas kindlasti. Kes tõmmata ei viitsi, küsigu minu käest, annan hea meelega koopia.

I hope you live a life you're proud of. If you find that you're not, I hope you have the strength to start all over again. You never know what's coming for you...

XOXX