Õuduste festival, ehk kuidas mitte juua...

Möödunud nädalvahetus oli üks mu elu jubedamaid. Aanestli. Käisime Empsi ja Vennaga Põlvas sugulastel külas. Põlvas toimusid ka Põlva Päevad, mis meil muutusid Põlva festivaliks ja järgmisel hommikul mõnele veel Õllesummeriks. Mul oli vist räme pingelanus või oli jubedalt sellist enda lõdvaks laskmist vaja või mai tea milles see asi oli aga jubedalt lõdvaks lasksin küll ennast.
Õhtu hakkas mõnusalt. Väljas oli hea ilm, tegime maja juures grilli, tsillisime niisama, nautisime häid sööke ja jooke. Mida õhtu edasi ja mida rohkem sai jooke nauditud, seda hägusemaks muutus pilt, kuni lõpuks selleni, et enamus õhtust on päris must maa.
This much I do know:
* Sõitsime taksoga Intsikasse, ja napilt kui olime kohale jõudnud, ütlesin ma stopstopstop, tormasin taksost välja ja kogu šašlõkk ja kõik muu õhtune menüü tuli välja. Kaks korda. Nii, et suht avalikus kohas oksendamine - tsekk.
* Mitte ühegi esineja kuulmine/nägemine - tsekk.
* Superstaari otsimine lava tagant ja tema autost korduvalt mööda kõndimine, ilma, et mõistus oleks teavitanud, et see oli õige auto - tsekk.
* Üksinda lambist tantsimine - tsekk.
* Random tundmatu heavymehega terve õhtu avalikult amelemine - tsekk.
* Peaga vastu maad maha sadamine - tsekk.
* Peaga vastu maad kukkumine tundub maailma kõige naljakam asi - tsekk.
* Random heavymees tõi mind oma sõbra autoga sugulase juurde - tsekk.
Kõige muu kohta ei saa enam kindel olla. Ja nende sündmuste ette ja taha ja vahele jääb ainult must maa. Hommikul seitsme ajal silmad lahti tehes oli esialgu olemine nagu üsna tavaline. Ärkasin nii, et mu jalad olid venna pea all. Avastasin, et sääred on nii sinikaid täis nagu mingi süstival narkomaanil (vähemalt telekast näidatakse, et neil on jalad ja käed sinised). Ja jalad pole mitte lihtsalt siniseid plekke täis vaid need on ikka konkreetsed muhud üleval. Kas see takistas mind täna 27 kraadiga lühikesi pükse jalga panemast? Not. Las arvavad, et ma olen süstiv narkomaan või mees kodus peksab. Siis nagu hakkas terve keha tunduma hell. Pea üllatuseks mitte, mida oleks võinud kõige rohkem eeldada, kui peaga vastu maad kukkuda. Valutas teine küll. Peavalu tablett aitas. Kuigi poole päeva pealt hakkas jälle taguma. Eniveis. Läksin kööki, avastasin, et mu sugulane magab köögi tooli peal istudes, võtsin vett ja läksin magama tagasi. Järgmine äratus oli vist 11 ajal. Jube raske oli olla, ükskõik kuidas ma üritasin olla. Pakuti kohvi ja rohelist teed, mõlema peale mõtlemine ajas sees keerama. Võtsin kaks lonksu jogurtit. Olemine läks järjest raskemaks. Paha, palav. Suundusin juba ennetavalt vannituppa. Natukene passimist ja ootamist, et kogu see jama välja tuleks ja tuligi. Kuna õhtul oli enivei kõik söök ja jook välja tulnud, siis nüüd tuli ainult maomahlu ja oi kui valus see oli. Külma vett näkku ja tundus, et nüüd saab paremaks minna aint. Vegeteerisin diivanil nagu enamus teisi. Ja hakkas uue ringiga pihta kogu asi. Ja järjest hullemaks läks aint. Mõne tunni pärast oli tunne jälle nagu enne. Paha, palav. Läksin vannituppa ja jälle sai tunda vales suunas liikuvaid maomahlu. Külma vett näkku ja siis oli olemine nii nõrk, et viskasin diivanile pikali ja vist uinusin mingi tunniks. Ärgates kannatas natuke jogurtit süüa ja tomatisalatit. Kohe tekkis tunne, et see tuleb sama teed jälle välja. Passisin vannitoas juba vastav poos sisse võetud, kuid seekord jäi ikka kõik sisse. Teistel olid enamvähem kargud all selleks ajaks, sest kell oli mingi viis juba, nii et hakkasime Tartu poole liikuma. Väljas tundus nagu miinus 20 olevat, kuigi oli pluss 15 kanti. Terve need 45-50 km olin kägaras tagaistmel, silmad kinni ja lootsin vaid, et enam ei tuleks midagi üles. Kodu  maja ette jõudes oli juba olemine nii nõrk, et lasin emal oma käekoti ja asjad üles tuua ja ise koperdasin ka kuidagi viiendale. Jõin veel jogurtit, sest mõistus ikka ütles, et muidu läheb lihtsalt pilt tasku. Tulgu, mis tuleb ja tulgu kasvõi välja aga sööma peab. Kodus läksin kohe voodisse, võtsin ühe anuma ka voodi kõrvale igaks juhuks, kui kiireks peaks minema. Ärkasin mingi üheksa läbi õhtul. Ja no selleks ajaks oli lõpuks olemine selline, nagu ta normaalsel inimesel olla võiks. Passisin teleka ees ja jõin veel jogurtit. Muud ei julgenud. See vähemalt püsis sees. Üheteist ajal õhtul tundus nagu jälle läheks raskemaks. Ei jäänud hullemat ootama ja läksin magama ära. Ja järgmise päeva hommikuks oli õnneks kõik möödas.
Miks dsiisas faking kraist nii surmalähedane tuumapohmell seekord oli, seda ma ei tea. No muidugi võis oma osa siin mängida see odav konjak Beelõi Aist või mis iganes, mida meie emad armastavad kohvi kõrvale juua. Polnud vist varem nii palju seda tarbinud ja organism on selle koha pealt karastamata. Eks soojenduseks tehtud Sinebrychoff aitas ka kaasa. Muud eriti ei saa olla, sest peale Intsikasse jõudmist oli vähemalt nii palju aru peas, et enam peale midagi ei joonud. Ja no tundub, et ma vist hakkan lihtsalt vanaks jääma ja maks või mis iganes enam nii hästi ei funktsioneeri. No vot, õige kah, laku vähem! Ja uskuge mind, ma pole sugugi uhke selle üle ja need kaks päeva kustutaks hea meelega oma elust üldse ära. Seriously! Lisaks tuumapohmellile oli järgmine päev ka niiiiiii jube piinlik. Konstantne facepalm. Aga ei ole siin kedagi peale enda süüdistada. Fakk seikk ausalt, laku vähem! Ainuke natuke positiivne nähe kogu selle asja juures oli  see, et peale päev otsa oksendamist ja natuke jogurti söömist, olin järgmine hommik kaks kilo kergem. A no pikemas perspektiivis ja muidu ilmselt kogu see jant tervisele eriti kasuks ei tulnud. Luban edaspidi parem olla. Ausalt. Sellist asja ei saa enam olla. Ja no oleks aeg suureks kasvada ka ja mitte end nii kasti juua nagu mingi kuueteistaastane! Alcohol is for people who can afford losing some brain cells...

Mingi hea hitisoovituse võiks siia lõppu vähemalt teha:

XOXX