Páginas

Siis, kui elu enam nii tsill ei ole, ehk magamine on nõrkadele...

Nagu ma eelnevalt korra mainisin, siis lähen Rabarockile tööd tegema. Töö ei seisne mitte karvikute tatoveerimises või miskit sellist vaid selles, et teen tähtsat nägu. Täna sain oma graafiku kätte. Alustan neljapäeva õhtul ja lõpetan pühapäeva lõunal. Sellest hetkest kui alustan kuni selle hetkeni kui lõpetan teeb see 63 tundi. Nendest 43 tundi olen tööpostil ehk siis 63st tunnist saan puhata 20 tundi. Ja seda aint sel juhul, kui kella täis saades kohe punkt see kell jala pealt magama kukun ja ärkan nii, et kohe tööle. Ehk siis tegelikkuses tuleb sealt 20st tunnist veel päris mitu tundi maha arvata, sest süüa ja pesta tahaks ka. Ja no naised ei saa nii, et ärkavad ja kohe võib minna tööle või misiiganes. Natuke läheb aega kaubandusliku välimuse saavutamiseks ka. Ehk siis reaalselt magada saan ma väääga vähe. Noh... ilmselt saab jälle palju palju kohvi ja energiajooki joodud. Ja no mis kõige parem. Jõuan koju ju pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul kell 10.30 pean juba särav ja naeratav ja ilus olema oma lõpuaktusel. Aga no peale sellist graafikut olen ma küll ilmselt punaste ja eriti kottis silmadega seal. Pluss veel juurde kõik korralduslik paanika, mis ilmselt tollel hommikul valitseb. Ja praegu võin ma ju muiata kogu selle asja üle aga reaalselt saab ilmselt terve nädalvahetus raske olema, mistõttu on esmaspäeva hommik veel kindlasti eriti raske. Aga noooh, mis seal ikka, töö tahab tegemist ja elu elamist.

XOXX

P.S. Kallis Preili Udukene, mõtlen su peale koguaeg. Sa saad hakkama!

0 arvamust: