Kuues kuu ja vana aasta viimane...

Kuigi on juba härras aastalõpu meeleolu, kus istume kaetud laua ümber ja vaatame aastavahetuse teleprogrammi ja üldse peale diivanil vedelemise muud ei viitsiks teha, siis otsustasin ikkagi arvuti kätte võtta ja kirjutada natuke Liisu kuuendast kuust, sest see oli 2014. aastal ja ei tahaks, et mingeid võlgasid jääks.
Kuues elukuu oli Liisu jaoks jälle pöördeline (nagu need kõik esimese eluaasta kuud ilmselt). Pöördeline sõna otseses mõttes, sest ta hakkas üsna peale viie kuuseks saamist kõhult seljale keerama. Varem keeras ta vaid seljalt kõhule. Ja nii ta siis keerles mööda põrandat ringi. Kuid see teda siiski ei rahuldanud ning umbes nädal enne kuuendat minisünnat hakkas Liisu mööda põrandat edasi kaapima. Suuresti tegi ta seda käte ja ülakeha abil, kuid peagi hakkasid need jalad ka seal midagi tegema. Igatahes tõmbab ta nüüdseks ennast nõnda juba väga kiiresti edasi, jõudes radika ribisid limpsima, kardinaid alla tõmbama, tugitooli taha tolmu sööma, klaveri pedaale närima, juhtmeid järama ja laua klaasi vastu pead taguma. Üsna kohe peale roomamise mästerdamist hakkas Liisu ka käputama, ehk ennast põlvedele ja kätele neljakäpukile ajama. Ajab kõhu maast lahti, vaatab ringi ja õõtsutab ennast ja vajub siis mingi aeg maha jälle. Kui ta õpib veel selles asendis käsi ja jalgu ka edasi liikumiseks kordineerima, siis tuleb kõik asjad igalt poolt ära korjata ja vaadata, kuidas Liisu mööda tube meil järel käib. Kuigi juba praegu on ta ühe lävepaku ületanud, et püüdlikult emmeni jõuda. Samuti teeb ta ettevalmistusi seitsmenda elukuu verstapostideni jõudmiseks, sest püüab pidevalt kõrgemal olevatest äärtest ja sangadest kinni võtta, mis peaks peagi viima selleni, et ta end asjade toel püsti ajama hakkab. Lisaks teeb Liisu sellist külitamist, kust ta varsti peaks oskama ennast istuma lükata.

Liisu lemmikkoht mängimiseks

Liisu on veel rohkem jutustama hakanud. Mutkui räägib ja räägib. Vahel lebab oma mänguasjaga maas, keerutab seda ja mutkui seletab midagi. Mõtleme vahel, et ta vist teeb meid järgi, kui me omavahel räägime millestki.
Nagu siin kirjutasin, siis meie piimalapsest sai viie kuuselt taimetoitlane. Uueks lemmikuks peale lillkapsast on saanud emme tehtud suvikõrvitsa püree. Banaan Liisule aga ei sobi, sest tekitas valusaid gaase. Magusad püreed maitsevad suht kõik Liisule. Kogused on sellised üsna väiksed veel ning ühel toidukorral jõuab ta heal juhul ära süüa umbes 50 g toitu. Ühel lõbusal päeval, kui me mandariine järjest närisime, otsustasime Liisule ka seda veidi lutsuda anda. Maitses kohe väga hästi talle ja meil oli täitsa tegemist, et mandariini viilu kinni hoida, et ta seda suhu ei tõmbaks või vaadata, et ta oma igemetega veel seda mandariini kilet poleks ära närinud. Mina muidugi pärast kohe paanitsesin, et appi appi, tsitruselised on ju tugevad allergeenid, kuid meie Liisule ei teinud mandariini leemeke midagi paha. Taimetoitlaseks Liisu siiski praegu ei jää ja nüüd hakkame talle liha ja kala ka tutvustama.
Muidugi on ikka aeg-ajalt jälle keerulisemaid päevi ka olnud, kui Liisu oma päevaunesid täis ei maga või öösel unetsüklite vahel rohkem virgub või miskipärast lihtsalt päeval veidi virilam on. Kuid üleüldiselt mulle tundub, et kuidagi järjest vahvam on oma beebiga olla ja suhelda. Vaadata, kuidas ta maailma mõtestab, erinevatele uutele asjadele reageerib, temaga põrandal ringi roomata ning lihtsalt temaga kasvõi pudikeeles juttu ajada ja üksteise üle naerda.
Ning täna tehtud selle aasta viimane pilt Liisust

Soovime teile kõigile kõike paremat uuel aastal, et salasoovid täituksid, et eesmärgid saaksid saavutatud ning uued seatud, et oskaksite hinnata seda, mis teil on ja et muresid oleks vähem ja rõõme rohkem!

XOXX