Merka otsib oma Speedo plätasid taga.
Merka: Kelle jalas mu speedod on???
Ja hele naer üle maja ja platsi. Ilmselgelt arvati, et keegi on mu ujukad jalga tõmmanud. (Kuigi mul ei ole Speedo ujukaid).
Kamp taob väljas võrkpalli. Pangapreili väikestele käekestele teeb pall haiget.
Pangapreili: Aii, nii valus on!
Merka: Ainult esimene kord on valus!
Ja hele naer.
Jah, paar kildu selle aasta Sõprade Tuurist Hiiumaal. Aga ma nii põhjalikku ülevaadet ei jõua teha nagu eelmine aasta. Igatahes lahe oli. Sai puhata need päevad. Juua. Süüa väga palju. Kaua üleval oldud. Mööda Hiiumaad sõidetud. Igasuguseid huvitavaid mänge mängitud. Veel söödud. Veel joodud. Saunas käidud. Jääkülmas metsatiigis ujutud. Vaatamisväärsustega jälle tutvutud. Vot. Ja igakord kui ma kuskil silmapiirile ilmusin, olid kõigil sõrmed püsti ja heiheihei what's up party people!!! Eks ma ise selle esile kutsusin, kui terve esimene õhtu seda korrutades ringi käisin. Ja rohkem väga ei kirjutagi, sest koju sain eile öösel alles, peale seda kui olin ainult viie tunnise une järel mingi 400 km kanti roolis olnud. Täna sebisin linna peal, ajasin asju. Homme Tallinnasse Tantsu- ja Laulupeole tööle. Tagasi saan pühapäeva öösel vastu esmaspäeva umbes kella 3 ajal vast. Ja esmaspäeva öösel vastu teisipäeva umbes 3-4 ajal on start Tallinnasse ja Soome. Tagasi kes teab kuna. Vot. Nii, et kahjuks, kallid lugejad, ma veidi aega nüüd väga aktiivselt ei kirjuta. Aga ärge siis mind ikka unustage ja samas kui midagi teha pole, siis see on hea võimalus mu blogi otsast peale hakata lugema. Ja kui võimalus avaneb, siis ikka püüan mõned read kirja panna.
Hitisoovitusi tuleb kolm, ehk siis need lood, mis meil Hiiumaal päevast päeva mängisid ja mis siiani kummitavad:
Päris äge on, kui suudad endale autos pea pool liitrit vedelikku jalge vahele ajada. Istud terve tee märja istme peal ja siis käid pärast ringi nagu mõni joobar, kes ei suuda õigel ajal vetsu üles leida. Mis te arvate, kas kõik rahvas mõtles just seda, kui ma niimoodi statoili sisse jalutasin ja naerul näoga kabanossi tellisin. Mis teha, elu on selline.
Vahepeal olen ilusti kenasti suutnud oma lõpetamise protseduurid läbi teha, mis olid tegelikult ju üsna meeldivad. Sain palju lilli. Aitäh kõigile õnnesoovide eest. Et seda õnne mulle ikka jaguks ja tulevane tööpõli oleks edukas ja mind ootaks kipsmaja keset põldu koos mehe, laste, autode ja koertega. Sai sugulastega eksmati puhul ka pisut napsu võetud. Mõni ilus pilt sai ka sellest, kui ma sutsu üles olin löödud. Lähemalt tehtud pilte ei saa siiski väga näidata kellelegi, sest nendel on silmad ikka sutsu kottis magamata öödest.
Superstaarid said "turvatud". Ja täna sai ka mõni vajalik asi tehtud.
Täna mõne tunni pärast off to Hiiumaa, et väärikalt pühi tähistada ja puhata ja head seltskonda nautida ja olla kõigest eemal. Kuniks pühapäevani. Nii, et mind jälle tsivilisatsioonis pole. Ja esmaspäevast hakkab jälle igasugune trall pihta. Aga no viimasel ajal olen täheldanud, et ma und eriti ei vajagi (nagu näha siis pole ma ka täna öösel magama saanud) ja kui tahta, siis suudab kõike. Eks näis kaua nii jõuab aga siiani on hea ja nii palju kui saab ikka magan ka.
Kus iganes te ka olete soovin, et teie tuli oleks särav, meeled ülevad, mured hetkeks unustatud ja energia suunatud mõnusale ajaveetmisele.
Näeme siis, kui näeme!
Today is the day my life begins. Today is my day. Today, I become accountable to the world, to the future, to all the possibilities that life has to offer. Starting today, my job is to show up, wide-eyed and willing and ready. For what? I don’t know. For anything. For everything. To take on life. To take on love. To take on the responsibility and possibility. Today, my friends, our lives begin. And I for one, can’t wait.
Tegelikult on jõhker väsimus aga panen ikka paar lauset kirja. Uued teemad tulevad muidu varsti peale. Käisin siis Rabarockil. Tööd sai tehtud väga palju ja pikalt järjest ja neljapäevast pühapäeva õhtuni sain sõba silmale kokku umbes seitsmeks tunniks. Kohati oli päris raske ja paha ja nüristus vaim juba ära aga teisalt oli jälle maru lõbus. Sain tuttavaks paljude uute ja toredate inimestega, sai nalja, sai kõike. Süüa aint väga palju ei saanud. Ei olnud lihtsalt aega selleks. Koju jõudes olin poolteist kilo kergem kui ära minnes. Sai nautida mõnusaid kontserte ja mõni esineja üllatas positiivselt ja teine jälle negatiivselt. Kuna olin lava taga vippidele ja esinejatele mõeldud alas siis oli kogu asi selline kahe otsaga: nagu oleks Rabarockil, sest kuulasid lava tagant head mussi, kuid samas ei näinud esinejaid laval, ei näinud üldse rahvamassi lava ees, ainult kuulsid. Ülimalt hea mulje jättis mulle Pendulum. Nii, kui nende esimesed helid kõlasid, oli kohe tunne, et vaaaau, see on ikka hoopis midagi muud. Muidu ma nende nii suur fänn üldse pole aga kontsert oli lihtsalt nii hea, isegi ilma lavashõuta, mida ma lihtsalt lava tagant ei näinud. Ja kes oli backstage'i kõige popim tüdruk? Sunrise Avenue tüübid viskasid käppa mulle, Villu Tamme viskas sõrmi, Onu Bella, vana perv, tegi kavalalt silma ja Ivo Linna oli peale üliedukat Rock Hoteli kontserti nii ülemeelikus tujus, et saatis mulle koguni õhusuudluse. Samuti sai räägitud J.M.K.E. meestega, Mihkel Rauaga, Lenna Kuurmaaga, Tommyboyga ja igasuguste teiste tuntumate ja vähem tuntumatega. See oli selle töö juures küll mõnus külg. Vähem mõnus oli see, kui pidi seisma 8 tundi lakkamatult sajava vihma käes. Pole halba ilma heata. Või tähendab vastupidi. Aaaa ja miks on jube hea olla üks väheseid naisturvatöötajaid terve meesturvatöötajate kamba seas? Sest siis sind lihtsalt nii ullult hoitakse. Kas sul on külm? Tahad toon midagi peale? Kas sa kindaid tahad? Kas sa süüa tahad? Juua tahad? Ega sa eile end ära ei külmetanud? jnejnejne tundsid kõik poisid mu pärast muret. Ja teine hea asi on see, et kui muidu on naiste vetsus ja duššidele alati järjekord, siis ainukese naisena meeste kamba seas on olukord täiesti vastupidine. Mine pessu kuna tahad, pole probleemi.
Vot nii. Aga kuna ma endiselt pole peale nende seitsme tunni rohkem maganud, siis väsimus lihtsalt murrab maha. Kui tuleb eredaid detaile meelde, siis kirjutan jälle.
Paar stiilinäidet ka mu "supertelefonist":
Aga ma ei hammusta praegu lahti, et kust helifaili üles saab panna. Ah, peate siis leppima kehvade videodega, mis said aga abiks ikka. (Ärge pilti vaadake, see oli vaid augutäiteks):
Nagu ma eelnevalt korra mainisin, siis lähen Rabarockile tööd tegema. Töö ei seisne mitte karvikute tatoveerimises või miskit sellist vaid selles, et teen tähtsat nägu. Täna sain oma graafiku kätte. Alustan neljapäeva õhtul ja lõpetan pühapäeva lõunal. Sellest hetkest kui alustan kuni selle hetkeni kui lõpetan teeb see 63 tundi. Nendest 43 tundi olen tööpostil ehk siis 63st tunnist saan puhata 20 tundi. Ja seda aint sel juhul, kui kella täis saades kohe punkt see kell jala pealt magama kukun ja ärkan nii, et kohe tööle. Ehk siis tegelikkuses tuleb sealt 20st tunnist veel päris mitu tundi maha arvata, sest süüa ja pesta tahaks ka. Ja no naised ei saa nii, et ärkavad ja kohe võib minna tööle või misiiganes. Natuke läheb aega kaubandusliku välimuse saavutamiseks ka. Ehk siis reaalselt magada saan ma väääga vähe. Noh... ilmselt saab jälle palju palju kohvi ja energiajooki joodud. Ja no mis kõige parem. Jõuan koju ju pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul kell 10.30 pean juba särav ja naeratav ja ilus olema oma lõpuaktusel. Aga no peale sellist graafikut olen ma küll ilmselt punaste ja eriti kottis silmadega seal. Pluss veel juurde kõik korralduslik paanika, mis ilmselt tollel hommikul valitseb. Ja praegu võin ma ju muiata kogu selle asja üle aga reaalselt saab ilmselt terve nädalvahetus raske olema, mistõttu on esmaspäeva hommik veel kindlasti eriti raske. Aga noooh, mis seal ikka, töö tahab tegemist ja elu elamist.
XOXX
P.S. Kallis Preili Udukene, mõtlen su peale koguaeg. Sa saad hakkama!
Pfffhhh... Kohe nagu üldse pole seda kirjutamise aega. Mu elu on üsnagi kiireks läinud. Või noh, eks ma olen ta ise kiireks elanud. Praegu ka jõudsin alles suts aega tagasi kodu.
Laupäeval korraldas Sõdurpoiss saunaõhtu kohustusliku ajateenistuse lõppemise puhul. Seoses sellega ma mõtlen, et oleks talle vist nüüd uut aliast vaja. Kellel sähvatab, andke teada. Saunaõhtu toimus Tartu Hotellis. Peen värk eksole. Seltskond oli päris suur ja nägi jälle inimesi, keda nii tihti ei näe, kui võiks. Sõime, jõime, enamus käis saunas ja mängisime wiid terve õhtu. Sport ja meelelahutus üheskoos. Üheteistkümne ajal panime seal pillid kotti (loe: tühja taara prügikasti) ja tulime linna peale laiama. Selleks ajaks olin mina küll juba suht shvipsine. Teised ka ilmselt. Tundsin ennast täitsa nagu mingi purjus Soome turistina. Kõndisime linna peal, tegime palju pilte ja võib-olla ka sutsu räuskasime. Marsruut oli Tartu Hotell-Raekoja plats-Nott-Pirogov-Ristiisa pubi-Tartu Hotell. Oli vist nii. Kindel pole. Ristiisas istusime lõpuks ikka päris kaua. Sõime ja jõime veel. Me Pangapreiliga võtsime päris mitu Vürtsikat Kuldset Kaptenit (ehk parim rumm ever). Kõige kirgi kütvamaks jututeemaks oli pensionifond. Kas see LHV on ikka nii hea ja miks äkki ikka ei ole jnejne. Asjakohased teemad. Kui lõpuks kõik olulisemad teemad ammendatud said ja kellaaeg juba üsna hiline oli, jalutasime veel hotellini ja sealt läksime laiali. Mina, Pangapreili ja Mesinikuhärra tulime ühte suunda. Mesinikuhärra rääkis oma uuest koduloomast Juliusest. Ja kiire otsus tuli, et sõidame hoopis tema juurde. Julius oli küll ülinunnu: peopesa suurune oranzi-valge triibuline kiisupoja, kes ei osanud veel õieti mjäugudagi. Silitasime ja nunnutasime teda päris kaua. Õnneks sellega lugesime ikka õhtu lõpetatuks ja me Pangapreiliga hakkasime mu poole tulema. Tänu minu kangekaelsusele ja kehvale mälule, mis väitis, et "siit on niiiiiii lühike maa minna minu juurde, mingi 20 mintsaga olema kohal!", läksime me jala metsade vahelt kruusa teed pidi. Niiiiii lühike maa sai meil kõmbitud 45-50 mintsaga. Tee peal sõitsid vahest mingid jorrid ka mööda. Ühed kihutasid mingi Opeliga vist mööda (mingi sõidukiga, mis ei olnud igatahes arvestatav auto), pidurdasid vilinal, tagurdasid 110ga meieni ja siis kerisid akna enda arust shefi liigutusega alla: "Njjeiud, kus te lähete? Me viime teid ära. Kus te lähete?". Ma ütlesin, et koju ja kõndisime tuima näoga edasi. Poisid olid korra löödud, et me nende vastupandamatule sarmile suutsime vastu panna, siis toibusid ja panid gaasi jälle põhja. Ühesõnaga saime omal jalal kodu. Teekond oli muidu meeldiv ja mõnus hommikupäikeses, aint, et võib-olla oleks tulnud arvestada sellega, et oli hommik ja joogine ja väsinud ja jalad pole ka enam teab mis esimeses nooruses ja oleks võib-olla olnud mõistlikum takso võtta. No see selleks, kohale me jõudsime.
Järgmine hommik ülesse, veits pea selginemist, ja linna. Vennakese laste sünnipäevad suure fahmiiliga, palju liha, kooki ja muud head. Õhtul sai aeda värvitud ja täna terve päev ka. Nüüd on mul kätel ja jalgadel valged ebamäärase kujuga "tatood". Fingers crossed, et need esmaspäevaks maha kuluks, muidu olen küll pidulikul aktusel veidi liiga üle kaunistatud.
Homme/ülehomme (14-15) peaks veits korraldusliku poolega tegelema ja asju ajama. Juuksur, õmbleja, tervisetõend, kangapood ja veel ilmselt sada asja. Veel ei ole kinni võtnud, et millisest otsast alustama peaks.
Kolmapäeval (15) tööl oma koduklubis.
Neljapäeval (16) juba Järvakandi, kus olen pühapäevani (19). Rabarock. Mis seal saama hakkab ja kuidas asjad kujunevad, seda ma hetkel üldse ei tea. Ilmselt tulevad sealt ka mõned värvikad elamused.
Esmaspäeval (20) saan koolist eksmatti õppekava täitumise tõttu ja omistatakse mulle bakalaureuse kraad. Seda peaks ka kuidagi tähistama.
Teisipäeval (21) teen superstaaride tuuril laulukal tähtsat nägu jälle.
Kolmapäeval (22) ilmselt saan suts puhata, kuid tõenäoliselt pesen riideid ja pakin asju.
Neljapäeval (23) stardime oma parima seltskonnaga Hiiumaale. Seal ootab ees neli mõnusat päeva. Tagasi siis alles pühapäeval (26).
Ja siis tõenäoliselt, kui saaks, oleks juba mingi 28 start Soome aga mõnede asjaolude tõttu lükkub see ilmselt ajavahemikku 1-4 juuli.
Nii, et väga palju nagu vaba aega pole. Hea, et siianigi väheke puhata ja lebotada ja päevitada ja tsillida sai. Aga elu ongi elamiseks. Ja nii kaua, kui kõik on enamvähem hästi, ei tasu väga nuriseda. Elu on lill tsill!
Kui väga ma armastan suvel öösiti tööl käia? Väääääga! See on lihtsalt nii mõnus. Ainuke aeg aastas, kui öösel töötamine on lihtsalt nii ilus. Jah, ma võib-olla magan maha pool päikeselisest päevast aga saan nautida väga ilusaid öid. Õhtul kell kümme jalutad tööle, väljas on valge ja soe ja ühtegi jopet ega tagi ei pea seljas olema, inimesed istuvad raekoja platsil kohvikutes, turistid jalutavad vastu - mõnus õhtune jalutuskäik. Rahvast on suvel klubis vähe ja saab rahulikult võtta ja tsillida. Hoolimata sellest, et oluliselt pimedaks pole läinudki, hakkab natuke peale poolt kolme valgeks minema. Väljas on endiselt soe. Sõidad taksoga koju ja selleks ajaks on juba täitsa valgeks läinud. Kodus käid pesemas ja netis ja enne kui magama uinud, saad nautida päiksetõusu ja linnulaulu. Mõnikord saab neid nautida juba koju sõites, mis on veel eriti mõnus. Kui talvel oli nii, et tänu klubis töötamisele valget aega ei näinudki, sest need mõned tunnid päeval enamasti alati magasid, siis suvel on nii, et pimedat aega ei näegi. Koguaeg on valge ja koguaeg saab seda nautida. Proovige järgi mõni öö ja ilusate päevade kõrval hinnake ka ilusaid öid. Suveööd on lihtsalt mõnusad. Hoolimata isegi sääskedest. Lovin life for what it is... and especially for what it is!
Hitisoovituseks sobib praegu ainult üks laul (mida olen küll siin juba korduvalt soovitanud, aga see on nagu rusikas silmaauku ja täpselt sama hea kui suveööd):
Noo lõpuks sai minu rannahooaeg ka avatud. Kui vaadata, mis ilmad on olnud, siis olen ma üsna hilja peale jäänud. Samas eelnevatel aastatel olen ma veel hiljem vist alustanud. Mingi 18 kraadiga ju ikka vette ei roni külmakrampe saama. Täna 22 kraadiga Verevi vesi oli küll üübermõnus ja jahutav. Päev möödus stiilis: päikese käes praadimist, vette, päikse käes praadimist, vette, veel päikse käes praadimist ja veel vette. Nii kannatab päikest võtta küll. Ja ilmselt tekkiski väike pettekujutelm, et üldse päike nii ullult ei prae ja õhtuks on põsesarnad ja nina suht punane. Aga see ei takista meid homme jälle minemast. Tuleb nautida vabu päevi. Ja ofkoors näeb Elvas Verevi rannas igast tuttavaid, keda muidu ei näe, missest, et me elame konkreetselt kõrvuti majades. Aga muud ei midagi. Kes tööd ei pea tegema, vedage oma tagumikud päikse kätte ja vette. Mõjub päris kosutavalt.
Jaaa... pole kirjutanud juba ammu. Tean, riskin oma lugejate kaotamisega. Aga palaaaav on väljas. Ja toas ka. Ja pole viitsind. Praegu ka ei hakka. Kuumaga pea ei tooda enivei. Vaadake vahelduseks, kuidas asiaadid raamatukogudes magavad. Või kuulake seda:
Muidu ei vaadanud ühtegi seda misiganes staarisaadet aga ükskord sattusin õige koha peale.
Üks kahest:
Variant a) ma olen hiljaaegu muutunud allergiliseks igasuguste lendavate ja hammustavate olevuste vastu
Variant b) lendavad ja hammustavad olevused on eeeeeriti mürgiseks läinud
Aga pilt oli täna üsna kole. Tegime sellise grilli-gini-vesika-tsilli õhtu Programmidirektori ja Superstaari juures. Terve õhtu möödus mõnusalt ja oli selline õdus äraolemine. Ja veits enne seda kui oli vaja hakata asju kokku poole panema ja tööle tulema, tundsin, et paremas silmas nagu oleks midagi. Pangapreili assisteeris mind ja võttis selle pisikese musta lendava olevuse ära mu silma nurgast. Ja palju mööda ei läinudki, kui silmaalune paisus suureks teekotikeseks silma alla. Hoidsin jääd peal aga no väga nagu ei muutunud. Välimus oli üsna ehmatav ja Pangapreili andis mulle oma fäänsid päikseprillid (jah kell oli kümme õhtul). Ja siis veitsa aja pärast tunnen, et teine silm on ka nagu kahtlane aga vaatasin, et võib-olla mulle lihtsalt tundub. Tööle jõudes panin paremale silmale jälle jääd kohe peale. Aga tööd tuli ka teha ja kahte jäätuutut ei saanud ma mõlemal silmal hoida. Nii et sellel ajal kui parema silma all hakkas teekotike veits juba alanema, siis tundsin et vasakust silmast on nagu nägemine suht häiritud. Ja vaatasin peeglisse ja oppaaa, vasaku silma ülemine laug oli päääris paistes. Nii, et siis olin selline mõnus quasimodo üks silm alt paistes ja teine ülevalt ja näha oli üsna raske midagi. Orgunnisin siis teisele silmale ka mingi jää ja vegeteerisin suitsu/turva/puhkeruumis silmad kinni. Kulturist-turvapoisil ja teistel hakkas must kahju ja ta helistas kohe oma ühele kahest arstist esivanemale, too kiitis külmkompressi heaks ja ütles, et seda ja seda on vaja. Ja hea on, kui su mõlemad vanemad on arstid, sest Kulturist ütles, et tal on kodus KÕIK rohud olemas. Tehti kiire sõit sellel ajal kui ma vegeteerisin ja varsti tuligi Kulturist kahe väikse imetabletikesega: mingi allergiatablett ja hormoontablett. (Ma ei küsinud, mis hormoonstaff, nii et võib-olla hakkavad mulle nüüd vuntsid kasvama või hoopis veel enormous rinnad). Igatahes võtsin tabletid sisse, panin päiksekad ette ja asusin tööpostile. Öösel pimedas ööklubis on prillid ikka eriti vajalik aksessuaar. Arvake ära kui palju ma kuulsin töötajatelt ja klientidelt kommentaare stiilis "päike on ikka eeeriti ere onju" ja "noh, sa võtsid nii kõvasti päikest, et jäid päikseprillid ette" ja "mis sa said peksa v?" ja "mees kodus peksab v?" ja "pohmakas v?" ja "ägedad prillid" jnejnejne. Ja siis muidugi käisid kõik töötajad koguaeg, et nooo näita kuidas silmad on. Enamikele ei näidanud. Väitsin, et tahan, et nad mind ilusana mäletaks, mitte nagu kuskilt Saag III-st või kinni paistetand luukidega joobar. Ja peale üle kolme tunnist agooniat olid silmad juba peaaegu avanenud, nagu vastsündinud kassipojal. Silmaalused on veits veel paistes ja kui iluuni ei aita, siis Kulturist andis mulle ühe imetableti hommikuks ka veel.
Igatahes on igast elukad suht vihased mu peale. Need mustad pisikesed kärbsed ründasid mind mõlemast silmast ja ka käest olid jõudnud hammustada, nii et ka käsi oli vingelt paistes ja lisaks veel põsest, mida ma ise pannud tähelegi, sest need oli ikka väga minor problems võrreldes sellega, mis silmade ümber toimus. Siis paar päeva tagasi juhtus mind mingi punane sipelgas jalast hammustama, nii et jalalaba läks üleni punaseks ja tugevalt paiste, nii et jalanumber oli kindlasti paar numbrit suurem. Ja no kui mõni sääsk on juhtunud kuskilt näost hammustama, siis on ka ikka üsna vinge reaktsioon ja nii käin vahest sääsehammustuse pärast ka rullis kulmuga ringi nagu mingi naisepeksa abikaasa. Ja suvi ja sääse-kärbse lennuharjutuste kõrghooaeg on alles ees. Edasipidi käin vist igaks juhuks niimoodi ringi:
XOXX
P.S. Täna oli häid uudised ka. Palju palju õnne Salaagendile ja ta kaasale ning tere tulemast värskele ilmakodanikule!
Möödunud nädalvahetus oli üks mu elu jubedamaid. Aanestli. Käisime Empsi ja Vennaga Põlvas sugulastel külas. Põlvas toimusid ka Põlva Päevad, mis meil muutusid Põlva festivaliks ja järgmisel hommikul mõnele veel Õllesummeriks. Mul oli vist räme pingelanus või oli jubedalt sellist enda lõdvaks laskmist vaja või mai tea milles see asi oli aga jubedalt lõdvaks lasksin küll ennast.
Õhtu hakkas mõnusalt. Väljas oli hea ilm, tegime maja juures grilli, tsillisime niisama, nautisime häid sööke ja jooke. Mida õhtu edasi ja mida rohkem sai jooke nauditud, seda hägusemaks muutus pilt, kuni lõpuks selleni, et enamus õhtust on päris must maa.
This much I do know:
* Sõitsime taksoga Intsikasse, ja napilt kui olime kohale jõudnud, ütlesin ma stopstopstop, tormasin taksost välja ja kogu šašlõkk ja kõik muu õhtune menüü tuli välja. Kaks korda. Nii, et suht avalikus kohas oksendamine - tsekk.
* Mitte ühegi esineja kuulmine/nägemine - tsekk.
* Superstaari otsimine lava tagant ja tema autost korduvalt mööda kõndimine, ilma, et mõistus oleks teavitanud, et see oli õige auto - tsekk.
* Üksinda lambist tantsimine - tsekk.
* Random tundmatu heavymehega terve õhtu avalikult amelemine - tsekk.
* Peaga vastu maad maha sadamine - tsekk.
* Peaga vastu maad kukkumine tundub maailma kõige naljakam asi - tsekk.
* Random heavymees tõi mind oma sõbra autoga sugulase juurde - tsekk.
Kõige muu kohta ei saa enam kindel olla. Ja nende sündmuste ette ja taha ja vahele jääb ainult must maa. Hommikul seitsme ajal silmad lahti tehes oli esialgu olemine nagu üsna tavaline. Ärkasin nii, et mu jalad olid venna pea all. Avastasin, et sääred on nii sinikaid täis nagu mingi süstival narkomaanil (vähemalt telekast näidatakse, et neil on jalad ja käed sinised). Ja jalad pole mitte lihtsalt siniseid plekke täis vaid need on ikka konkreetsed muhud üleval. Kas see takistas mind täna 27 kraadiga lühikesi pükse jalga panemast? Not. Las arvavad, et ma olen süstiv narkomaan või mees kodus peksab. Siis nagu hakkas terve keha tunduma hell. Pea üllatuseks mitte, mida oleks võinud kõige rohkem eeldada, kui peaga vastu maad kukkuda. Valutas teine küll. Peavalu tablett aitas. Kuigi poole päeva pealt hakkas jälle taguma. Eniveis. Läksin kööki, avastasin, et mu sugulane magab köögi tooli peal istudes, võtsin vett ja läksin magama tagasi. Järgmine äratus oli vist 11 ajal. Jube raske oli olla, ükskõik kuidas ma üritasin olla. Pakuti kohvi ja rohelist teed, mõlema peale mõtlemine ajas sees keerama. Võtsin kaks lonksu jogurtit. Olemine läks järjest raskemaks. Paha, palav. Suundusin juba ennetavalt vannituppa. Natukene passimist ja ootamist, et kogu see jama välja tuleks ja tuligi. Kuna õhtul oli enivei kõik söök ja jook välja tulnud, siis nüüd tuli ainult maomahlu ja oi kui valus see oli. Külma vett näkku ja tundus, et nüüd saab paremaks minna aint. Vegeteerisin diivanil nagu enamus teisi. Ja hakkas uue ringiga pihta kogu asi. Ja järjest hullemaks läks aint. Mõne tunni pärast oli tunne jälle nagu enne. Paha, palav. Läksin vannituppa ja jälle sai tunda vales suunas liikuvaid maomahlu. Külma vett näkku ja siis oli olemine nii nõrk, et viskasin diivanile pikali ja vist uinusin mingi tunniks. Ärgates kannatas natuke jogurtit süüa ja tomatisalatit. Kohe tekkis tunne, et see tuleb sama teed jälle välja. Passisin vannitoas juba vastav poos sisse võetud, kuid seekord jäi ikka kõik sisse. Teistel olid enamvähem kargud all selleks ajaks, sest kell oli mingi viis juba, nii et hakkasime Tartu poole liikuma. Väljas tundus nagu miinus 20 olevat, kuigi oli pluss 15 kanti. Terve need 45-50 km olin kägaras tagaistmel, silmad kinni ja lootsin vaid, et enam ei tuleks midagi üles. Kodu maja ette jõudes oli juba olemine nii nõrk, et lasin emal oma käekoti ja asjad üles tuua ja ise koperdasin ka kuidagi viiendale. Jõin veel jogurtit, sest mõistus ikka ütles, et muidu läheb lihtsalt pilt tasku. Tulgu, mis tuleb ja tulgu kasvõi välja aga sööma peab. Kodus läksin kohe voodisse, võtsin ühe anuma ka voodi kõrvale igaks juhuks, kui kiireks peaks minema. Ärkasin mingi üheksa läbi õhtul. Ja no selleks ajaks oli lõpuks olemine selline, nagu ta normaalsel inimesel olla võiks. Passisin teleka ees ja jõin veel jogurtit. Muud ei julgenud. See vähemalt püsis sees. Üheteist ajal õhtul tundus nagu jälle läheks raskemaks. Ei jäänud hullemat ootama ja läksin magama ära. Ja järgmise päeva hommikuks oli õnneks kõik möödas.
Miks dsiisas faking kraist nii surmalähedane tuumapohmell seekord oli, seda ma ei tea. No muidugi võis oma osa siin mängida see odav konjak Beelõi Aist või mis iganes, mida meie emad armastavad kohvi kõrvale juua. Polnud vist varem nii palju seda tarbinud ja organism on selle koha pealt karastamata. Eks soojenduseks tehtud Sinebrychoff aitas ka kaasa. Muud eriti ei saa olla, sest peale Intsikasse jõudmist oli vähemalt nii palju aru peas, et enam peale midagi ei joonud. Ja no tundub, et ma vist hakkan lihtsalt vanaks jääma ja maks või mis iganes enam nii hästi ei funktsioneeri. No vot, õige kah, laku vähem! Ja uskuge mind, ma pole sugugi uhke selle üle ja need kaks päeva kustutaks hea meelega oma elust üldse ära. Seriously! Lisaks tuumapohmellile oli järgmine päev ka niiiiiii jube piinlik. Konstantne facepalm. Aga ei ole siin kedagi peale enda süüdistada. Fakk seikk ausalt, laku vähem! Ainuke natuke positiivne nähe kogu selle asja juures oli see, et peale päev otsa oksendamist ja natuke jogurti söömist, olin järgmine hommik kaks kilo kergem. A no pikemas perspektiivis ja muidu ilmselt kogu see jant tervisele eriti kasuks ei tulnud. Luban edaspidi parem olla. Ausalt. Sellist asja ei saa enam olla. Ja no oleks aeg suureks kasvada ka ja mitte end nii kasti juua nagu mingi kuueteistaastane! Alcohol is for people who can afford losing some brain cells...
Mingi hea hitisoovituse võiks siia lõppu vähemalt teha:
Oma heledapäise abikaasaga on meil kaks blondi plikatirtsu ja sellised on meie elu lood, millest ma ilma igasuguse regulaarsuseta siin kirjutan.
Meie isiklikke pilte palun ilma minu loata mitte kasutada.
