14.juuni - 20.juuni | Mina ja kolm blondi...

Teine nädal: 14.juuni – 20.juuni

Nädala alguses ei olnud suurt midagi plaanis. 14.juunil sai Miku maal käidud, 15.juunil viisin auto remonti ja käisin kosmeetiku juures. 16.juuni käisid juba ettevalmistused minu lõpetamiseks.

Nädala teine pool oli jälle tegemist täis. 17.juunil oli mul lõpetamine. Hommikul jõudsid külla sugulased Tallinnast. Aktus hakkas kell 12.00 ja kohale jõudsin umbes 20 minutit enne seda. Minuga koos tulid sinna Liisa ja Priit. Teised külalised tulid hiljem järele. Aktus kestis umbes 2 tundi, lõpetajaid oli 223. Saali mahtusid põhimõtteliselt ainult lõpetajad, aga minu külalistest olid end sisse nihverdanud ka Liisa ja Priit (pole midagi imestada onju). Lõpetaja seisukohalt läks aeg isegi võrdlemisi kiiresti. Aktusele järgnes õnnitlemine ja fotosessioon. Tahtsime kursusega ka ühispilti teha, aga nagu arvata võis, ei tulnud sellest midagi välja. Saime grupipildile umbes 15 inimest 40-st. Koju jõudes ootasid ees külalised, kes olid juba varem meie poole liikuma hakanud. Tähtsamatest külalistest jäi hiljaks vaid Merka, kes ei jõudnudki aktusele ja saabus meie juurde siis kui avati juba kolmas šampus. Kaugemad külalised lahkusid umbes 6-7 ajal. Lõpetamise õhtu kestis umbes poole 11ni. Vahepeal jõudsime veel jungle speedi mängida ja kõvasti pläkutada. Teoreetiliselt toimus samal õhtul ka kursapidu, aga järgneva päeva toimetuste tõttu ei saanud ma sellest osa võtta. Äärmiselt veider oleks ka oma külalised koju üksi jätta ja ise kuskile Võrtsu äärde peole sõita.

Nüüd siis lähemalt nendest järgmise päeva toimetustest. Hommikul pidin veel tööle minema ja õnneks lasi juhataja mind varem töölt ära, sest muidu oleks ma järgmisele üritusele lootusetult hiljaks jäänud. 10.30 hakkas Pille-Riini lõpetamine Toomemäel. Aktus kestis napilt üle poole tunni ja saigi värske kraadiomanik õnnitletud. Sai ka üks pilt tehtud ja lahkutud. Siiski helistati tiba hiljem ja kutsuti meid (mind, Liisat ja ema) Shakespeare´i istuma. Kutsutud, mindud. Kahjuks hakkas kell mind jälle tagant sundima ja me pidime lahkuma. Ajanappuse tõttu ei jõudnudki ma Kairi lõpetmisele, mis algas kell 3.

18.juuni naelaks oli Olesja ja Toomase pulm, mis hakkas juba kell pool 4. Seega pidin koju ennast sättima minema. Mikk tuli mulle kell 3 järele ja siis asusimegi teele. Registreerimine oli Õnne Palees või perekonnaseisuametis Tiigi tänaval. Ma ei teagi kumb nimi õige on. Tseremoonia oli nii ilus, et raske oli pisaraid tagasi hoida. Uskumatu, et keegi on minu tutvusringkonnast juba abielu sadamasse jõudnud. Peale abielu sõlmimist läksid külalised välja ja pruutpaar jäi sisse veel vajalikke asjatoimetusi tegema. Külalisi oli kokku vast 50 ringis ja esindatud oli kaks rahvust – venelased ja eestlased. Väljas hakkasidki venelased kohe šampust kummutama, mis oli minu jaoks uus asi. Ma arvasin, et šampus jagati selleks, et pruutpaar ära oodata ja siis nendega kokku lüüa. Aga võta näpust, nii see ei olnud. Selleks ajaks kui pruutpaar välja jõudis, olid mitmed pudel juba tühjad. Siis tuli õnnitlemine ja pilditamine. Peale suurt fotosessiooni asuti teele, et teha väike pulmarong Tartu linnas. See oli ka super äge, sai kõvasti tuututada ja rahvale lehvitada. Peopaika jõudsime umbes pool 6 ja kogu seltskonda ootas ees pulmavana/pulmaisa/pulmaema või ma ei tea kuidas teda kutsutakse. Igatahes ees ootas üks vene naisterahvas, kes hakkas vägesid peamiselt vene keeles juhatama. See oli võrdlemisi huvitav, sest minu teada ei saa Toomas suurt midagi vene keelest aru. Alguses olid mõned kõned ja siis tuli hulk mänge. Sai ka nendest osa võetud ja lõbusalt aega veedetud. Kahjuks anti ainult kahele inimesele ametid – kibetaja/kibehüüdja ja pruudivalvur. Mu meelest oleks võinud neid rohkem olla. Aga nii oli neil planeeritud ja ma ei teagi kas vene traditsioonide kohaselt peabki ameteid olema. Õhtu möödus päris kiiresti. Kaks korda varastati pruut ära, kuigi ma ei tea, kas traditsioonide kohaselt võib seda mitu korda teha. Teisel korral röövisid pruudi niinimetatud meie poisid (Mikk, Rax, Taavi ja Lees). Nad varjusid villa Margarethasse ja peigmees ning valur ei leidnud neid ülesse. Olesja oli kadunud juba pea 20 minutit ja Olesja vanaema hakkas juba paanikasse minema. Siis otustasin sekkuda! Helistasin Mikule ja käskisin pruudi tagasi tuua. Nüüd tekibki mul juba väikene mälulünk, sest ma ei mäleta kas enne oli tordi söömine ja kimbu viskamine või nime taevasse lennutamine. Igatahes tort oli väga ilus ja maitsev. Nad lõikasid selle koos tükkideks nagu peab, see oli jällegi väga liigutav hetk. Pruudikimbu ja sukapaela vms loovutamine käis mu meelest hoopis ameerika moodi või äkki on selline traditsioon ka venelastel. Igatahes kutsuti pruudikimpu püüdma kõik vallalised naised ja sukapaela kõik vallalised mehed. Suurem hulk naistest oli venelased, seega otsustasin ma tagasihoidlikuks jääda, sest mine sa tea nende vallaliste naiste temperamenti. Kui kimp oleks täpselt kätte kukkunud, siis oleks küll vahva olnud. Nii see siiski ei läinud ja kimbu sai üks venelanna. Sukapaela pidi Toomas enne Olesja jalalt suud kasutades eemaldama ja siis alles meestele viskama. Ka sukapaela sai venelane. Õnneks jäid kõik terveks ja nii suurt rabamist nagu ameerika naljakamates koduvideodes ei olnud. Mõni minut peale südaööd tuli veel Olesja endine perekonnanimi taeva poole lennutada. Selleks oli Raxil 4 raketti, iga raketi jaoks 2 tähte Olesja perekonnanimest (Tr-eu-mo-va). Need olid sellised pulga otsas olevad raketid, mille pidi otsapidi pudelisse panema. Mikk ja Rax arvasid, et need võiks ka maa sisse pista, kuid ilmselt vajutasid nad need liiga kõvasti maa sisse, sest kui Mikk tikuga esimese ja teise põlema pani, tegid need maa peal suure käraka/paugu. Vedas, et keegi liiga lähedal ei olnud. Siis mõisteti, et need peaks ikka pudelisse panema ja 2 viimast raketti lendasid ilusa kaarega taevasse, viies endaga kaasa Olesja endise perekonnanime viimased tähed. See oli ka ilus hetk! Umbes tunnike või pool peale südaööd lahuks pruutpaar oma pulmaööd veetma. Siis mõtlesimegi Mikuga, et mis me ikka seal ilma pruutpaarita pidutseme ja hakkasime ka koju sättima. Mõned noored läksid veel klubisse edasi pidutsema, meie Mikuga pidime aga järgmiseks päevaks veel jaksu jätma.

Oeh nüüd läheb see postitus ikka maru pikaks, kuid kirjutan veel 2 viimast päeva ära.

19.juunil läksime (mina, Liisa, Mikk, ema ja isa) Saaremaale Leilat sünnipäeva puhul õnnitlema. Õige sünnipäev on tal 16.juunil. Sadamasse jõudsime enne poolt kahte. Seega õnnestus meil jõuda poole 2-le laevale. Meie õnneks oli selleks uus laev „Saaremaa“. Vot see on ikka luksuslik laev, võimas. Kuressaares käisime korra sealses korteris ja siis viidi meid vanaema suvilasse, kus toimus sünnipäevapidu ja mis oli ühtlasi ka meie ööbimispaigaks. Suvila oli väga ilus ja korralik, seal võiks vabalt aastaringselt sees elada. Maja ümbrus oli väga korras ja kõik oli nii ilus. Lisaks meile olid Leilat õnnitlema tulnud ta vanaema, ema, kasuisa, tädi ja ta mees, vend Tõnis ja tema tütar. Tõnise tütar oli väga särtsakas ja elav. Ma vanust täpselt ei tea, aga ehk oli 4-aastane või nii. Igatahes oli väga äge Leila sugulastega kohtuda. Koosviibimine kestis hilisõhtuni välja ja lõpuks magama minnes oli korralik väsimus. Järgmine päev (20.juuni) otsustasime käia Kuressaare lossihoovis. Meiega liitus ka Leila vanaema. Lisaks tiirutasime natuke ka Kuressaare linna peal, et ümbrust näha. Pärast väikest lõunapausi suvilas, käisime Roomassaare sadamas jäätiskokteili söömas ja siis asusime Kuivastu sadama poole teele. Enne hüppasime veel läbi Kaali meteoriidikraatri juurest ja jaanalinnufarmist. Priit, Leila ja ta vanaema saatsid meid sadamasse. Laev väljus vist kell 4. Koju jõudsime me alles mingi 10-11, sest käsime veel Siimu juurest ka läbi, et talle Hiiumaa reisi tarbeks autokülmik viia. Muideks Siimul väga vahva koer Cliff, kes hirmsasti mängida tahtis.