Kulturist/turvamees ja baltikumi ilusaimad tüdrukud

Nüüd ma olen veits valelik, sest praegu ei tulegi Hiiumaa vol 4. Andke mulle andeks, kallid fännid, aga lohutan teid jällegi tasuta CT pääsmetega;) (NB! Kehtivad juuli lõpuni). Tänases päevas oli muid sündmusi.

Eile tööl tuli turvamees Siim välja ideega, et võiks täna grillida. Baaridaam Liis oli kahtleval seisukohal ja midagi otseselt kokku ei leppinud ja jutt jäi lahtiseks. Hommikul panin endale kümneks äratuse, sest otsustasin, et ükskord võiks päevitada ka natuke. Suutsin pargis isegi poolteist tundi vastu pidada, kui mulle Liis helistas ja jõustas meie plaani. Lippasin koju dušši alla, et maha pesta päevitusõli ja sinna kinni jäänud surnud sipelgate sodi. Sellega koos läks maha ka minu värske päevitus. Linna jõudes oli aga nii palav, et polnud vahet kas käisin dušši all või mitte. Võtsime Liisiga tänava pealt mingid hirmkallid jäätisekokteilid, mis ei olnudki eriti head ja jalutasime Siimu juurde. Siim võttis meid vastu palja ülakeha ja külmade õlledega. Peale väikest värskendust tegime 10 minutilise jalutuskäigu selverisse. Varusime kanašašlõkki ja sütt, salatimaterjali ja jahutavat sinebrychoffi ja muud keelekastet. Astusime välja ja selle ajaga oli ilm täiesti muutunud: lagipähe paistev päike oli varjutatud vihmapilvedega, müristas, välkus ja sadas juba üsna korralikult. Kuna kõik päevad on olnud nii räme palavad, siis vaatasime, et on täitsa hea isegi vihmas tagasi jalutada. Aga me ei olnud endale aru andnud, et padukas oli ikka väga hull ja mingi kahe minutiga olime täiesti märjad, aluspesu sealhulgas kaasa arvatud. Isegi paberist söekott vettis läbi ja hakkas veits rebenema kohati. Kui Siimu maja tänavanurgani jõudsime, sõitis vastu Siimu ema, et meid vihmast päästa. Too little, too late. Tagasi jõudes väänasime riided kuivaks, Siim otsis meile ajutised riided ja kuivasime niisama kuni vihm järgi jäi. Peale vihma oli õues aga eriti mõnus: mõnusalt soe ja mitte rämepalav ja hea värske õhk. Tegime salati ja grillisime gruusia marinaadis kanašašlõkki. Õhtusöök missugune. Magustoiduks olid Siimu aiast kirsid, vaarikad, tikrid ja sõstrad. Peale seda lõbustasime end kaardimänguga ja episoodidega sarjast "1000 ways to die", mis põhines tõesti sündinud juhtumitel. Uskuge mind, suremiseks on väga palju uskumatuna tunduvaid võimalusi. Järgmine kord seksides vaadake ette, sest ka siis võib juhtuda väga palju asju, mille tagajärjel võib hoopis surra. Või kui te olete terrorist ja panete pommile kella, et see tunni aja pärast plahvataks, siis arvestage ka sellega, et parajasti poleks olnud see päev, kui kella keerati talve ajale ja pomm plahvatab kohe. Peale seda jäid teised veel tsillima ja mina jalutasin tööle. Taevas oli roosa ja välkus aga vihma ei sadanud. Väga ilus oli. Ja nüüd ma siin töö juures istun ja blogin, sest rahvast on üsna vähe. Turvamehed Bakler ja Lauri uurisid just, et kellele ma nii pikka kirja kirjutan. Kui ma vastasin, et blogin ja naljatasin, et nendest kirjutan, siis muutusid nad kohe jube uudishimulikeks ja üritavad nüüd igatpidi teada saada, mis ma kirjutan. Et mitte nende uudishimu rahuldada, siis praegu lõpetan. Kui õhtu jooksul veel vaikne on, siis kirjutan Hiiumaast ka.

Aa... meenus ka väike seik eilsest töö ööst. Keegi oli pannud kontoris seifi valesti lukku ja nüüd ei piisanud avamiseks koodist, vaid oli vaja võtit. Juhata oli selle aga nii hoolikalt ära peitnud, et ei leidnud nüüd seda üles. Esimene tund kulus meil kahekesi kontori põhjalikule läbiotsimisele, mis tulemusi ei toonud. Samal ajal muukisid turvamehed mingite trellide ja viilide ja metallisaagidega seifi lahti. Võtit ei leitutki aga muukijad olid edukad ja nüüd on seifis suur auk. Loo moraal: alati on võimalik seifi lahti muukida!

Tähed säravad veel klubi Tallinnaaaaaaas :) (Tegelt on pilves praegu:)).


XOXO
Merka