4. päev - Au revoir, Hiiumaa
Viimane päev algas varase ärkamise ja koristamisega. Kibedamad pokkerikäed, kes hiljem magama said, said umbes 4,5-5 tundi magada ainult. Mina ajasin end veel ekstra vara üles, et saaks enne teisi dušši all ära käia, sest muidu oleks ma ilmselt duššijärjekorras viimane olnud. Koristamine läks meil sujuvalt: kes tegi köögi korda, kes sauna, kes millise to
a jne. Siim näitas veel oma oskusi torumehena ja sauna vee äravool töötas paremini, kui siis kui me saabusime. Saime üsna ruttu valmis ja saime veel tsillidagi majas. Vaatasime eelmsitel päevadel tehtud pilte ning elasime telepildi vahendusel kaasa Tallinnas toimunud kergejõustiku võistlustele. Kell 12 pidi plats puhas olema ja väikse hilinemisega jõudis majatädi jälle kohale. Vaatas möödaminnes kõik üle, andsime võtmed üle ja asusime oma killavooriga teele jälle. Praam väljus meil alles õhtu poolikul umbes nelja paiku vist (vana pea enam ei mäletagi näed) ja kuna eelmine päev sai avastatud saare põhjapoolseid alasid, siis otsustasime täna seigelda lõuna pool. Pool kogemata jõudsime Orjaku sadamasse, kus pidu käis täie hooga. Sattusime peale Hiiumaa laulu- ja tantsupeole "Jäätee" (ei tea miks suvel selline nimi pandi). Ilm oli väga ilus ja kuna meil kindlaid plaane ei olnud, siis jäimegi sinna tsillima. Leila, kes oli unedefitsiidi tõttu veidi väsinud, sõitis veits eemale ja tukastas autos ja pärast käis ka ujumas. Orjakus oli aga rahvast palju. Vaatasime veits ringi ja sättisime end muru peale istuma. Ümberringi sagisid triibulistes rahvariietes onud ja tädid, poisid ja tüdrukud ja ka niisama pealtvaatajad. Üritust juhtis see Reporteri liba-horoskoobi- ja ilmaennustaja Küla Karla. Aga seal ta tundus isegi normaalsem mees, kui Reporteris. Tädid ja onud tantsisid ja laulsid ja isegi mingi pasunakoor oli kohal. Mõned laulud olid tuntumate seast nii, et saime isegi veits kaasa ümiseda. Täitsa mõnus oli. Kell oli selleks ajaks juba päris palju ja otsustasime lõunatada seal. Kuigi meil oli päris palju liha ja muud kraami eelmisest õhtust alles, siis langes valik ikkagi kohaliku seljanka kasuks. Mina ja Liisa läksime hoopis Orjaku kõrtsi menüüd uudistama ja saime endale väga head pelmeenid hoopis. Istusime ja sõime väljas ja nautisime kultuuri. Kõhud täis, otsustasime veel veidi saarel ringi vaadata. Sõitsime Sääre Tirpi (Tirpu?) vaatama. Leila ja Priiduga läksid siin meie teed lahku, sest nemad olid seal käinud ja ei tulnud meiega. Meie asusime seda pikka Sääre Tirpu vallutama. Kõn
disime ja kõndisime aga kohale ei jõudnudki, sest aega hakkas nappima ja see Tirp oli ikka väga pikk. Tegime poole peal kohustuslikud pildid jälle ära ja hakkasime kadakate vahel tagasi astuma. Varsti vantsisid meile vastu Leila ja Priit. Nad olid ikkagi kiirelt ümber otsustanud ning tulid meile järgi. Sinna samma kadakate vahele jäi ka üks üsna madal vaatetorn. Tegelt pole kadakad ka eriti kõrged ning saime merevaadet nautida, jälle pilte klõpsida ja fotoshootingut teha. Kuna Siimul toimusid peale söömist veres suhkrutaseme muudatused ja tal tuli jäätiseisu, siis asusime sadama pool teele ja tegime peatuse esimese poe juures (selle väikse koha nime minu vana pea jälle ei salvestanud vist). Pisikeses poes tegi igaüks oma jäätisevaliku ja Siim nõudis, et ta saaks kõigile välja teha. No kui ta ikka tahtis, ega me siis vastu ka ei olnud. Tsillisime poe ees ja limpsisime jäätist. Peale suhkru leveli normaliseerumist läksid meie teed Priidust ja Leilast päriselt lahku seekord. Tegime enne veel suure kalli- ja energiaringi ning nemad läksid Sõru sadama poole, et Saaremaale minna ja meie asusime Heltermaa poole teele. Sadamasse saime täpselt õigel ajal ja põhimõtteliselt kohe hakati ka praami peale laskma. Seekord Liisa mingeid nalju ei teinud ja kõik said õnnelikult peale. Rahvast oli praami peal sel korral palju rohkem. Praam oli üsna täis ja meie auto läks alumisele korrusele. Sööstsime Lilliga ruttu üles, et istekohad meile rabada. Saime täpselt kuuese laua meile ja enne kui praam sai välja sõita, mängisime meie juba pokkerit. Seekord väga suuri summasid mängus ei olnud ja peale pokkeri jõudsime isegi Ussisõnu mängida. Mina langesin üsna ruttu ühegi punktita mängust välja ja lasin silma veitsaks kinni. Peale väikest uinakut olimegi juba mandril ja võtsime pika autosõidu Tartu poole ette. Et mitte saada tagumiku kangreeni, sirutasime Türil jalgu ja tegime väikse pikniku ja ühtlasi tarbisime ära meie viimased šašlõki varud. Käisime Türil ka mingis kaubanduskeskuses ja kasutasime sealse WC hüvesid. Peale Türit tegime ühe teeotsa juures veel kalli- ja energiaringi, sest siis keeras Siim Vändra poole. Ja nii jäigi ainult meie Volkswagen Tartu poole sõitma. Tee peal arutasime ka juba järgmise aasta tripi plaane. Võib-olla läheks kruiisima Rootsi või hoopis kuskile kirde-Eestisse või teeks Setomaa tuuri või 
midagi sellist. Natuke on veel aega otsustamiseks ja kõik parandusettepanekud on oodatud. Tee peal tegime veel metsapeatuse, mille tagajärjel sain endale puugi käe peale. Avastasin seda alles tükk aega peale peatust. Õnneks polnud ta veel hammustanud ja kuigi ma sattusin üsna paanikasse, siis Martin säilitas külma närvi ja tegutses operatiivselt: võttis puugi näppude vahele ja viskas aknast välja. Elupäästja mul. Peale seda vedasid närvid alt ja koguaeg tundus, et kuskil keegi kõnnib. Aga õnneks olid need ainult närvid. Järgmine peatus oli Tõrvandi Ringtee 15 maja ees. Järjekordne energiaring ja jalka ajaks olingi kodus. Kuuldavasti jõudsid ka teised õnnelikult koju.
a jne. Siim näitas veel oma oskusi torumehena ja sauna vee äravool töötas paremini, kui siis kui me saabusime. Saime üsna ruttu valmis ja saime veel tsillidagi majas. Vaatasime eelmsitel päevadel tehtud pilte ning elasime telepildi vahendusel kaasa Tallinnas toimunud kergejõustiku võistlustele. Kell 12 pidi plats puhas olema ja väikse hilinemisega jõudis majatädi jälle kohale. Vaatas möödaminnes kõik üle, andsime võtmed üle ja asusime oma killavooriga teele jälle. Praam väljus meil alles õhtu poolikul umbes nelja paiku vist (vana pea enam ei mäletagi näed) ja kuna eelmine päev sai avastatud saare põhjapoolseid alasid, siis otsustasime täna seigelda lõuna pool. Pool kogemata jõudsime Orjaku sadamasse, kus pidu käis täie hooga. Sattusime peale Hiiumaa laulu- ja tantsupeole "Jäätee" (ei tea miks suvel selline nimi pandi). Ilm oli väga ilus ja kuna meil kindlaid plaane ei olnud, siis jäimegi sinna tsillima. Leila, kes oli unedefitsiidi tõttu veidi väsinud, sõitis veits eemale ja tukastas autos ja pärast käis ka ujumas. Orjakus oli aga rahvast palju. Vaatasime veits ringi ja sättisime end muru peale istuma. Ümberringi sagisid triibulistes rahvariietes onud ja tädid, poisid ja tüdrukud ja ka niisama pealtvaatajad. Üritust juhtis see Reporteri liba-horoskoobi- ja ilmaennustaja Küla Karla. Aga seal ta tundus isegi normaalsem mees, kui Reporteris. Tädid ja onud tantsisid ja laulsid ja isegi mingi pasunakoor oli kohal. Mõned laulud olid tuntumate seast nii, et saime isegi veits kaasa ümiseda. Täitsa mõnus oli. Kell oli selleks ajaks juba päris palju ja otsustasime lõunatada seal. Kuigi meil oli päris palju liha ja muud kraami eelmisest õhtust alles, siis langes valik ikkagi kohaliku seljanka kasuks. Mina ja Liisa läksime hoopis Orjaku kõrtsi menüüd uudistama ja saime endale väga head pelmeenid hoopis. Istusime ja sõime väljas ja nautisime kultuuri. Kõhud täis, otsustasime veel veidi saarel ringi vaadata. Sõitsime Sääre Tirpi (Tirpu?) vaatama. Leila ja Priiduga läksid siin meie teed lahku, sest nemad olid seal käinud ja ei tulnud meiega. Meie asusime seda pikka Sääre Tirpu vallutama. Kõn
disime ja kõndisime aga kohale ei jõudnudki, sest aega hakkas nappima ja see Tirp oli ikka väga pikk. Tegime poole peal kohustuslikud pildid jälle ära ja hakkasime kadakate vahel tagasi astuma. Varsti vantsisid meile vastu Leila ja Priit. Nad olid ikkagi kiirelt ümber otsustanud ning tulid meile järgi. Sinna samma kadakate vahele jäi ka üks üsna madal vaatetorn. Tegelt pole kadakad ka eriti kõrged ning saime merevaadet nautida, jälle pilte klõpsida ja fotoshootingut teha. Kuna Siimul toimusid peale söömist veres suhkrutaseme muudatused ja tal tuli jäätiseisu, siis asusime sadama pool teele ja tegime peatuse esimese poe juures (selle väikse koha nime minu vana pea jälle ei salvestanud vist). Pisikeses poes tegi igaüks oma jäätisevaliku ja Siim nõudis, et ta saaks kõigile välja teha. No kui ta ikka tahtis, ega me siis vastu ka ei olnud. Tsillisime poe ees ja limpsisime jäätist. Peale suhkru leveli normaliseerumist läksid meie teed Priidust ja Leilast päriselt lahku seekord. Tegime enne veel suure kalli- ja energiaringi ning nemad läksid Sõru sadama poole, et Saaremaale minna ja meie asusime Heltermaa poole teele. Sadamasse saime täpselt õigel ajal ja põhimõtteliselt kohe hakati ka praami peale laskma. Seekord Liisa mingeid nalju ei teinud ja kõik said õnnelikult peale. Rahvast oli praami peal sel korral palju rohkem. Praam oli üsna täis ja meie auto läks alumisele korrusele. Sööstsime Lilliga ruttu üles, et istekohad meile rabada. Saime täpselt kuuese laua meile ja enne kui praam sai välja sõita, mängisime meie juba pokkerit. Seekord väga suuri summasid mängus ei olnud ja peale pokkeri jõudsime isegi Ussisõnu mängida. Mina langesin üsna ruttu ühegi punktita mängust välja ja lasin silma veitsaks kinni. Peale väikest uinakut olimegi juba mandril ja võtsime pika autosõidu Tartu poole ette. Et mitte saada tagumiku kangreeni, sirutasime Türil jalgu ja tegime väikse pikniku ja ühtlasi tarbisime ära meie viimased šašlõki varud. Käisime Türil ka mingis kaubanduskeskuses ja kasutasime sealse WC hüvesid. Peale Türit tegime ühe teeotsa juures veel kalli- ja energiaringi, sest siis keeras Siim Vändra poole. Ja nii jäigi ainult meie Volkswagen Tartu poole sõitma. Tee peal arutasime ka juba järgmise aasta tripi plaane. Võib-olla läheks kruiisima Rootsi või hoopis kuskile kirde-Eestisse või teeks Setomaa tuuri või 
midagi sellist. Natuke on veel aega otsustamiseks ja kõik parandusettepanekud on oodatud. Tee peal tegime veel metsapeatuse, mille tagajärjel sain endale puugi käe peale. Avastasin seda alles tükk aega peale peatust. Õnneks polnud ta veel hammustanud ja kuigi ma sattusin üsna paanikasse, siis Martin säilitas külma närvi ja tegutses operatiivselt: võttis puugi näppude vahele ja viskas aknast välja. Elupäästja mul. Peale seda vedasid närvid alt ja koguaeg tundus, et kuskil keegi kõnnib. Aga õnneks olid need ainult närvid. Järgmine peatus oli Tõrvandi Ringtee 15 maja ees. Järjekordne energiaring ja jalka ajaks olingi kodus. Kuuldavasti jõudsid ka teised õnnelikult koju. Vot nii meie ilus trip kulgeski. Kõik oli supermõnus. Siinkohal tänan veel kõiki korraldajaid ja muidu tublisid ja kõiki toredaid reisikaaslasi, kes need päevad nii ilusaks tegid:) Järgmine aasta jälle!
The End!
1 arvamust:
Siim on siis mul ametivend torujüri alal :D
Hea, et teie reis ka lõpule jõudis kord ja turvaliselt koju saite :)
Blogi kohta nii palju, et harjumatu on ja maru oranž aga ma olen üsna kindel, et kui ma seda homme vaatan olen juba harjunud :)
All the best,
Eveli
Postita kommentaar