3. päev - Päev, mil kõik tundus veidi sürreaalne...
Kolmas päev saime kõik üsna kaua magada ja end pingsast pokkeriööst välja puhata. Ainukesed, kes pidid vara ärkama, olid Leila ja Tõnis. Tõnis läks hommikul mingi kaheksase praamiga Saaremaale tagasi, sest tal oli mingi autojama olnud ning selle kallal oli vaja nokitseda. Aga ta oli varem Saaremaal seigelnud ka juba ja kiitis neid paari päeva, mis ta meiega oli. Leila käis teda ära viimas. Mina ei kuulnud sellest midagi ja magasin õndsat und kuni 11ni. Mina, Priit ja Leila olime vist kõige suuremad unimütsid, sest kui ma ärkasin, olid teised juba söönud ja asjatasid ringi.
Päevad pole aga vennad ja nii oli see hommik üsna pilves ja taevast tuli kord õrnemaid piisku ja siis jälle tugavamat sahmakat. Aga me ei lasknud end sellest segada, sest tänane päev oli meil planeeritud turistide mängimiseks (ehk vaatamisväärsustega tuvumiseks) ning peale hommikusi toimetusi asusime teele. Plaanis oli külastada ka Risitimäge, kuhu võib igaüks jätta enda tehtud risti. Meie seas olid mõned ettenägelikud inimesed, kes arvasid, et võiks risti enne minekut valmis teha. Meie lux metsamajal oli muidugi eraldi kuur puude ladustamiseks ja otsisime sealt paar siledamat lauda. Samuti leidsime sealt ka mingi põdra kolju ja hiigelsuure külmiku ning me kõik olime veendunud, et seal on mingi laip (või isegi mitu). Ei hakanud seda igaks juhuks kindlaks tegema. Kuna meie tüdrukud tööd ei karda ja on osavad igal alal, siis sai igaüks ühe naela kirvega kinni lüüa, et rist koos püsiks. Mina viilisin sellest osast kõrvale, sest kahtlustasin, et mu remondimehe oskused olid veits rooste läinud. Kolme naelaga rist kokku löödud, asusime teele marsruudil Metsamajake-Kõpu-Ristna-Kärdla-Tahkuna-Metsamajake. Kõigepealt siis vaatetorn nr 1 oli Kõpu. Seal samas oli ka väike suveniiride müügikoht ja nägin seal kursakaaslast Hedit, kes mind nähes teeskles ülevoolavat rõõmu ja kukkus mind kallistama kohe. Liikusime üsna ruttu edasi ja ostsime teise tädi käest kõik endale piletid 
torni minekuks. Leila ja Priit olid varem seal käinud ning otsustasid meid all oodata. Torni minnes keegi meie pileteid ei kontrollinud ning tegelikult oleks võinud sinna niisama sisse jalutada. Tagantjärele oleme kõik targad, eksole. Torni andis ka ikka ronida. Mõned astmed olid põlvekõrgused ja kohati läksid seinad ümber päris kitsaks. Ülevalt avanes vaade üle metsade, mis meid ümbritsesid. (Üleüldse tundus mulle, et Hiiumaal oli niiiii palju metsa igal pool). Tegime paar kohustuslikku pilti ja nägime paari päristuristi kuskilt väljamaalt ja hakkasime alla tagasi tulema. Poolel teel alla ootasid meid kaks Emori-sarnast küsitlejat, kes varitsesid meid, et uurida meilt, mis me arvame 
mingi loodus- või tehnikapargi kohta, millest meil polnud aimugi. Vastasime kamba peale kõik küsimused ära ja tänutäheks saime ühe tasuta pileti Ristna tuletorni. Kuna meid oli kaheksa siis õnnestus meil lõpuks välja pressida neilt 3 piletit. Kuna olin enne lubanud veel Hedile tsau öelda, siis lippasin alla jõudes tema juurest kiirelt läbi. Korra mõtlesin mingi suveniiri ka osta aga kuna seal midagi ilusat ei olnud, siis mõtlesin, et nagunii kuskil neid veel müüakse. (Sündmustest ette rutates märgin kiirelt, et ühtegi suveniiri putkat enam me ei kohanud ja nii avastasin alles tagasiteel praami peal, et ei saanudki ühtki jubinat mälestuseks osta). Järgmiseks oli tuletorn nr 2 - Ristna. Kuna minul oli Kõpu kitsaste seinte vahel üles ronides kerge klaustrofoobia välja löönud (Liisa ütles pärast, et ma olin vahepeal näost täitsa valge), siis otsustasin Ristna vahele jätta. See tuletorn tundus üsna madal ja tavaline nii, et lõpuks läksid ülesse vaid Lilli, Liisa, Priit ja Siim. Peale nende pilvedest alla tulekut suundusime Surfiparadiisi, mis oli seal samas lähedal. Rand oli täis igasuguseid putkasid ja värke ning surfilaudasid ja "banaane" ja muid veesõidu vahendeid aga ilmselgelt ei soosinud ilm mereleminekut ning ühtegi trikitavat surfarit me merel ei näinud. Kauges udus oli vaid mingi laev näha. Rannas oli ka selline kivine muulitaoline asi, millel otsustasime ka ära käia. Mina, Liisa, Priit ja Siim läksime ikka ranna äärt pidi, mille tulemusena turnisime vahepeal poolenisti haisvates vetikates ja siis jälle sügavamas rannaliivas. Teised lähenesid asjale veits eemalt ja pääsesid kuivema jalaga muulile. Kivide peal turnides sattusime mitme linnu laiba otsa ja linnusulgi oli igal pool. Aga samas oli seal ka väga palju ilusaid väikseid kivikesi - kihilisi ja augulisi ja mitmevärvilisi. Haarasime sealt mõne parema leiu ka kaasa (minu kivike kadus salapärasel kombel hiljem Lepistite automobiilis ära). Kohustuslikud pildid jälle tehtud, asusime Tahkuna poole teele. Sõidu ajal toimus aga kiire walkie-talkie nõupidamine ja otsustasime enne hoopis Kärdlasse sööma minna ja tagasitulles Ristimäel ja Tahkunas käia. Kuigi Kärdla on kohalik Tallinn, siis oli seal siiski üsna raske normaalset söögikohta leida. Kõik olid mingid kohvikud, kus olid kohvi ja koogid ning ühes normaalsemas kohas olid peied samal ajal. Siis tuli Siim välja oma ideega sõita suht linna äärde ühte kohta, kus ta oli varem käinud. Hüppasime autodesse ja saime veits sõ
ita, kui meie auto hakkas kahtlaselt imelikku häält tegema. Keerasime ühte hoovi ja poisid püüdsid ise asjas selgusele jõuda. Otsustasime ikkagi kindluse mõttes kuskilt töökojast läbi käia ning minu targa kaarti abil jõudsime õigesse kohta. Mingid töömehed asjatasid väljas ja võtsime neil kohe sabast kinni: "Kas te olete remondimehed? Meil on väike probleem". Ja kuna Mikk parasjagu parkis autot ja auto tegi seda sama imelikku kriginat, siis saime kohe demonstreerida, mis probleem meil on. Järgnes väga operatiivne tegutsemine kohe. Remondi mehed ajasid mingi teise auto tõstukilt maha ja Mikk ajas meie oma peale. Tõsteti üles, esimene ratas võeti maha ja kuskilt ketta vahelt pudenes välja pisike, umbes hamba suurune kivike. Selle peale saime kõik kõvasti naerda. Sõbralikud remondimehed ütlesid, et see oleks lõpuks lihtsalt ise ära kulunud ja küsisid oma vaeva eest 25 krooni, millega meie igati nõus olime. Peale seda jõudsime siis lõpuks sinna söögikohta. Menüü tundus küll hea aga Kärdla kohta mitte kõige odavam. Kuna kõigil oli nälg juba silmanägemist ära võtmas, otsustasime ikkagi sinna jääda. Hõivasime viimased kaks vaba lauda ja järgnes pikk arutelu. Mida tellida? Liha või kala? Millise kartuliga? Kas poolt praadi saab? Kas lasteprae juures on ka salat? Mida juua? Vahepeal teatas teenindaja veel, et kuna rahvast on nii palju, siis on ooteaeg 45 minutit. Kuna endiselt segas meie kainet mõtlemist suur nälg, siis olime nõus 45 minutit ootama. Istusime oma laudade taga, häkkisime telefonidega (minu telefoni tegid Siim ja Priit nalja pärast täitsa maha) ja arutlesime tüdinud nägudega selle üle, kas kana mindi alles tapma ja kas piima järgi mindi veel üle tee selverisse. 45 minutist sai umbes tund ja 15 minutit ja siis ilmusid ka meie praed. Täitsa okeid olid kõigil, peale Siimu, kelle praad oli midagi muud, kui ta oodanud oli. Siim oli ka tellinud pannkoogi maasikatega ja ka seda tuli veel oodata, sest teenindajad olid selle hoopis ära unustanud. Õnneks sellega läks kiiremini kui praadidega. Lõpuks kulus meil seal söögikohas üle kahe tunni ja pärast tundis Siim veel pikalt muret, et kas me talle ikka andeks anname, et ta meid sellisesse kohta viis. Kuna me olime jällegi vahepeal olnud edukad taara tekitamises, siis läksime selle sama konsumi juurde, kus esimesel päeval olime taarat realiseerinud. Enne meid olid sinna jõudnud veel edukamad taara tekitajad, kellel oli umbes terve auto täis taarat, mis oli ilmselt jaanipäevaga tekkinud. Lisaks suurele ajakulule hoiatasid nad meid, et ilmselt läheb ka taara aparaat varsti umbe. Otsustasime siis selverisse tagasi jälle sõita, kus probleeme ei tekkinud ja nii oli meie ühiskassas kokku üle viiekümne krooni ja olime samas natuke jälle keskkonda säästnud. Selveris täiendasime veel oma söögi- ja joogivarusid. Kuna Kärdlas oli kulunud oodatust kauem aega, siis oli meil graafik täitsa sassis ja kellaaeg hakkas juba peale pressime, sest Tahkuna tuletorn oli ainult seitsmeni lahti. Asusime kiirelt teele ja tegime peatuse Ristimäel. Riste oli seal ikka hästi hästi palju. Enamik oli tehtud puuokstest ja muudest käepärastest vahenditest. Panime ka oma risti sinna. Kuna paljud ristid olid juba lagunenud ja moodustasid maas mingid risuhunnikud ning osad rippusid kuidagi imelikult puude otsas ja ilm oli ka üsna hämar, siis tundus terve ümbrus kuidagi väga creepy ja tulime sealt üs
na ruttu ära. Tuletorni nr 3 - Tahkunasse - jõudsime 20 minutit enne torni sulgemist. Püüdsime vuntsidega piletionuga kaupa teha, et odavamalt saada ja lõpuks saime sellise diili, et meie "grupijuht" Siim sai torni tasuta. Keegi meist mingit piletit siin ei saanud, seega läks ilmselt nagunii see raha kõik piletionu enda taskusse. Torni sees oli mingi imelik näitus, kus rippusid nukud ja olid mingid imelikud kujud ja pildid. Vaateplatvorm ümber torni oli minule, kui kõrgusekartjale üsna jube: platvorm oli nagu mingi rest ja paistis ilusti läbi ning piire ei olnud ka eriti kõrge. Nii, et algul tundus seal niimoodi 42 meetri kõrgusel mingi aukudega resti peal üsna jube seista ning hoidsin pigem tuletorni seina lähedusse. Aga kui alla eriti ei vaadanud ja nautisid pigem vaadet merele, siis harjus üsna ruttu ära. Vihm oli järgi jäänud ja pilved hakkasid ka taanduma ning kõigist tuletornidest avanes siit kõige ilusam vaade. Seega tasus foobiate trotsimine ennast ära. Alla tulla oli hoopis lihtsam kui üles minna ning kui jalaga kindla maa peale sai, oli üsna hea tunne. Käisime veel Estonia mälestusmärgi juures, mis oli seal samas ning asusime tagasiteele. Sealsamas lähedal olid 
kaarti järgi ka mingid kaitserajatised ning läksime ka neid uudistama. Jõudsime parkimisplatsile, kus oli suurelt ja punaselt kirjas CCCP. Infotahvlil oli kirjas, et baaside lepinguga oli Hiiumaale tulnud umbes 2000 nõukogude sõdurit ja seal olid olnud igasugused radarid ja muud tähtsad asjad. Tänaseks olid alles jäänud paar punkrit ja mingid kaitsekraavid ja sellised asjad, mis olid täitsa huvitavad. Priit ja Siim olid aga eriti teemas ja ronisid igale poole sisse ja alla ja kuhu aint sai minna. Nemad koos Leilaga otsustasid ka maa-aluseid käike minna avastama. Kuna Hiiumaal elab ilmselgelt veel häid ja ausaid inimesi, kes olid käikude juurde jätnud kaks kaevuri pealampi, siis oli neil kohe minek. Kuna sääski ja muid mutukaid oli tapvalt palju, siis ülejäänud läksid autodesse tagasi. Mina ja Liisa jäime veel tsillima välja ja hoidsime walkie-talkiedega maa-aluste Indiana Jonesidega ühendust. Lõpuks olid nad vist nii sügaval/kaugel, et side katkes aga aeg-ajal kuulsime väljapääsu juures nende häälekõminat nii, et väga ei muretsenud ja tegelesime rohkem käte vehkimisega ja sääskede tapmisega. Ajataju kadus vahepeal ära aga igat
ahes seiklesid nad seal maa all täitsa kaua aga lõpuks tulid ikka päevavalgele. Emotsioonid olid ülevad. Käigud olid väga korralikud olnud ja mitmekordsed ja tükk aega jutustasid poisid veel mingitest genekaruumidest jne. Sellega olid meie turismiobjektid tänaseks päevaks linnukesed kirja saanud ja oma majakesse jõudsime umbes kümne ajal õhtul. Hoolimata juba hilisest kellaajast, hakkas jälle operatiivne tegutsemine pihta: toas tehti kaminasse tuli ja pandi šašlõkk tulele (väljas oli lihtsalt niiiii palju igasuguseid putukaid, kes meid ära tahtsid süüa ja tegime toas seda protseduuri). Agarad poisid kütsid sauna ja küpsetasid liha. Tüdrukud tegid jälle kiirelt salati. Seni, kuni maitsev liha valmis, mängisime Uno kaarte ja Jungle Speedi jälle. Tuleb välja, et Jungle Speed on üsna karm mäng, sest Siim vigastas Lilli niimoodi ära, et Lillil oli veri väljas. Haav oli siiski ainult pindmine ja kirurgilist sekkumist keegi ei vajanud. Sõime jällegi kõhud täis ning siis otsustati täis kõhtudega ka sauna minna. See, et kõhud täis olid, ei takstanud meid ikkagi saunas jälle krõpsu ja šokolaadi pugimist. Kuna eelmine õhtu oli kõigile hasartmängupisik sisse juba läinud, siis muidugi toimus ka täna õhtul järjekordne pingeline pokkeriturniir. Kui kõik said pestud, kolisime oma pokkeriga tuppa. Nagu sõltlaste puhul ikka, siis käisid zetoonid ühest käest teise ja aja möödumist ei pannud keegi tähele. Kangemad lõpetasid mängimise alles poole viie paiku. Kuigi väljas oli juba ammu valge, läksime meie alles magama. Lilli oli veits varem magama läinud ja suutis mulle enne uinumist veel midagi sonida ja kuutõbisena vetsus käia...
torni minekuks. Leila ja Priit olid varem seal käinud ning otsustasid meid all oodata. Torni minnes keegi meie pileteid ei kontrollinud ning tegelikult oleks võinud sinna niisama sisse jalutada. Tagantjärele oleme kõik targad, eksole. Torni andis ka ikka ronida. Mõned astmed olid põlvekõrgused ja kohati läksid seinad ümber päris kitsaks. Ülevalt avanes vaade üle metsade, mis meid ümbritsesid. (Üleüldse tundus mulle, et Hiiumaal oli niiiii palju metsa igal pool). Tegime paar kohustuslikku pilti ja nägime paari päristuristi kuskilt väljamaalt ja hakkasime alla tagasi tulema. Poolel teel alla ootasid meid kaks Emori-sarnast küsitlejat, kes varitsesid meid, et uurida meilt, mis me arvame 
mingi loodus- või tehnikapargi kohta, millest meil polnud aimugi. Vastasime kamba peale kõik küsimused ära ja tänutäheks saime ühe tasuta pileti Ristna tuletorni. Kuna meid oli kaheksa siis õnnestus meil lõpuks välja pressida neilt 3 piletit. Kuna olin enne lubanud veel Hedile tsau öelda, siis lippasin alla jõudes tema juurest kiirelt läbi. Korra mõtlesin mingi suveniiri ka osta aga kuna seal midagi ilusat ei olnud, siis mõtlesin, et nagunii kuskil neid veel müüakse. (Sündmustest ette rutates märgin kiirelt, et ühtegi suveniiri putkat enam me ei kohanud ja nii avastasin alles tagasiteel praami peal, et ei saanudki ühtki jubinat mälestuseks osta). Järgmiseks oli tuletorn nr 2 - Ristna. Kuna minul oli Kõpu kitsaste seinte vahel üles ronides kerge klaustrofoobia välja löönud (Liisa ütles pärast, et ma olin vahepeal näost täitsa valge), siis otsustasin Ristna vahele jätta. See tuletorn tundus üsna madal ja tavaline nii, et lõpuks läksid ülesse vaid Lilli, Liisa, Priit ja Siim. Peale nende pilvedest alla tulekut suundusime Surfiparadiisi, mis oli seal samas lähedal. Rand oli täis igasuguseid putkasid ja värke ning surfilaudasid ja "banaane" ja muid veesõidu vahendeid aga ilmselgelt ei soosinud ilm mereleminekut ning ühtegi trikitavat surfarit me merel ei näinud. Kauges udus oli vaid mingi laev näha. Rannas oli ka selline kivine muulitaoline asi, millel otsustasime ka ära käia. Mina, Liisa, Priit ja Siim läksime ikka ranna äärt pidi, mille tulemusena turnisime vahepeal poolenisti haisvates vetikates ja siis jälle sügavamas rannaliivas. Teised lähenesid asjale veits eemalt ja pääsesid kuivema jalaga muulile. Kivide peal turnides sattusime mitme linnu laiba otsa ja linnusulgi oli igal pool. Aga samas oli seal ka väga palju ilusaid väikseid kivikesi - kihilisi ja augulisi ja mitmevärvilisi. Haarasime sealt mõne parema leiu ka kaasa (minu kivike kadus salapärasel kombel hiljem Lepistite automobiilis ära). Kohustuslikud pildid jälle tehtud, asusime Tahkuna poole teele. Sõidu ajal toimus aga kiire walkie-talkie nõupidamine ja otsustasime enne hoopis Kärdlasse sööma minna ja tagasitulles Ristimäel ja Tahkunas käia. Kuigi Kärdla on kohalik Tallinn, siis oli seal siiski üsna raske normaalset söögikohta leida. Kõik olid mingid kohvikud, kus olid kohvi ja koogid ning ühes normaalsemas kohas olid peied samal ajal. Siis tuli Siim välja oma ideega sõita suht linna äärde ühte kohta, kus ta oli varem käinud. Hüppasime autodesse ja saime veits sõ
ita, kui meie auto hakkas kahtlaselt imelikku häält tegema. Keerasime ühte hoovi ja poisid püüdsid ise asjas selgusele jõuda. Otsustasime ikkagi kindluse mõttes kuskilt töökojast läbi käia ning minu targa kaarti abil jõudsime õigesse kohta. Mingid töömehed asjatasid väljas ja võtsime neil kohe sabast kinni: "Kas te olete remondimehed? Meil on väike probleem". Ja kuna Mikk parasjagu parkis autot ja auto tegi seda sama imelikku kriginat, siis saime kohe demonstreerida, mis probleem meil on. Järgnes väga operatiivne tegutsemine kohe. Remondi mehed ajasid mingi teise auto tõstukilt maha ja Mikk ajas meie oma peale. Tõsteti üles, esimene ratas võeti maha ja kuskilt ketta vahelt pudenes välja pisike, umbes hamba suurune kivike. Selle peale saime kõik kõvasti naerda. Sõbralikud remondimehed ütlesid, et see oleks lõpuks lihtsalt ise ära kulunud ja küsisid oma vaeva eest 25 krooni, millega meie igati nõus olime. Peale seda jõudsime siis lõpuks sinna söögikohta. Menüü tundus küll hea aga Kärdla kohta mitte kõige odavam. Kuna kõigil oli nälg juba silmanägemist ära võtmas, otsustasime ikkagi sinna jääda. Hõivasime viimased kaks vaba lauda ja järgnes pikk arutelu. Mida tellida? Liha või kala? Millise kartuliga? Kas poolt praadi saab? Kas lasteprae juures on ka salat? Mida juua? Vahepeal teatas teenindaja veel, et kuna rahvast on nii palju, siis on ooteaeg 45 minutit. Kuna endiselt segas meie kainet mõtlemist suur nälg, siis olime nõus 45 minutit ootama. Istusime oma laudade taga, häkkisime telefonidega (minu telefoni tegid Siim ja Priit nalja pärast täitsa maha) ja arutlesime tüdinud nägudega selle üle, kas kana mindi alles tapma ja kas piima järgi mindi veel üle tee selverisse. 45 minutist sai umbes tund ja 15 minutit ja siis ilmusid ka meie praed. Täitsa okeid olid kõigil, peale Siimu, kelle praad oli midagi muud, kui ta oodanud oli. Siim oli ka tellinud pannkoogi maasikatega ja ka seda tuli veel oodata, sest teenindajad olid selle hoopis ära unustanud. Õnneks sellega läks kiiremini kui praadidega. Lõpuks kulus meil seal söögikohas üle kahe tunni ja pärast tundis Siim veel pikalt muret, et kas me talle ikka andeks anname, et ta meid sellisesse kohta viis. Kuna me olime jällegi vahepeal olnud edukad taara tekitamises, siis läksime selle sama konsumi juurde, kus esimesel päeval olime taarat realiseerinud. Enne meid olid sinna jõudnud veel edukamad taara tekitajad, kellel oli umbes terve auto täis taarat, mis oli ilmselt jaanipäevaga tekkinud. Lisaks suurele ajakulule hoiatasid nad meid, et ilmselt läheb ka taara aparaat varsti umbe. Otsustasime siis selverisse tagasi jälle sõita, kus probleeme ei tekkinud ja nii oli meie ühiskassas kokku üle viiekümne krooni ja olime samas natuke jälle keskkonda säästnud. Selveris täiendasime veel oma söögi- ja joogivarusid. Kuna Kärdlas oli kulunud oodatust kauem aega, siis oli meil graafik täitsa sassis ja kellaaeg hakkas juba peale pressime, sest Tahkuna tuletorn oli ainult seitsmeni lahti. Asusime kiirelt teele ja tegime peatuse Ristimäel. Riste oli seal ikka hästi hästi palju. Enamik oli tehtud puuokstest ja muudest käepärastest vahenditest. Panime ka oma risti sinna. Kuna paljud ristid olid juba lagunenud ja moodustasid maas mingid risuhunnikud ning osad rippusid kuidagi imelikult puude otsas ja ilm oli ka üsna hämar, siis tundus terve ümbrus kuidagi väga creepy ja tulime sealt üs
na ruttu ära. Tuletorni nr 3 - Tahkunasse - jõudsime 20 minutit enne torni sulgemist. Püüdsime vuntsidega piletionuga kaupa teha, et odavamalt saada ja lõpuks saime sellise diili, et meie "grupijuht" Siim sai torni tasuta. Keegi meist mingit piletit siin ei saanud, seega läks ilmselt nagunii see raha kõik piletionu enda taskusse. Torni sees oli mingi imelik näitus, kus rippusid nukud ja olid mingid imelikud kujud ja pildid. Vaateplatvorm ümber torni oli minule, kui kõrgusekartjale üsna jube: platvorm oli nagu mingi rest ja paistis ilusti läbi ning piire ei olnud ka eriti kõrge. Nii, et algul tundus seal niimoodi 42 meetri kõrgusel mingi aukudega resti peal üsna jube seista ning hoidsin pigem tuletorni seina lähedusse. Aga kui alla eriti ei vaadanud ja nautisid pigem vaadet merele, siis harjus üsna ruttu ära. Vihm oli järgi jäänud ja pilved hakkasid ka taanduma ning kõigist tuletornidest avanes siit kõige ilusam vaade. Seega tasus foobiate trotsimine ennast ära. Alla tulla oli hoopis lihtsam kui üles minna ning kui jalaga kindla maa peale sai, oli üsna hea tunne. Käisime veel Estonia mälestusmärgi juures, mis oli seal samas ning asusime tagasiteele. Sealsamas lähedal olid 
kaarti järgi ka mingid kaitserajatised ning läksime ka neid uudistama. Jõudsime parkimisplatsile, kus oli suurelt ja punaselt kirjas CCCP. Infotahvlil oli kirjas, et baaside lepinguga oli Hiiumaale tulnud umbes 2000 nõukogude sõdurit ja seal olid olnud igasugused radarid ja muud tähtsad asjad. Tänaseks olid alles jäänud paar punkrit ja mingid kaitsekraavid ja sellised asjad, mis olid täitsa huvitavad. Priit ja Siim olid aga eriti teemas ja ronisid igale poole sisse ja alla ja kuhu aint sai minna. Nemad koos Leilaga otsustasid ka maa-aluseid käike minna avastama. Kuna Hiiumaal elab ilmselgelt veel häid ja ausaid inimesi, kes olid käikude juurde jätnud kaks kaevuri pealampi, siis oli neil kohe minek. Kuna sääski ja muid mutukaid oli tapvalt palju, siis ülejäänud läksid autodesse tagasi. Mina ja Liisa jäime veel tsillima välja ja hoidsime walkie-talkiedega maa-aluste Indiana Jonesidega ühendust. Lõpuks olid nad vist nii sügaval/kaugel, et side katkes aga aeg-ajal kuulsime väljapääsu juures nende häälekõminat nii, et väga ei muretsenud ja tegelesime rohkem käte vehkimisega ja sääskede tapmisega. Ajataju kadus vahepeal ära aga igat
ahes seiklesid nad seal maa all täitsa kaua aga lõpuks tulid ikka päevavalgele. Emotsioonid olid ülevad. Käigud olid väga korralikud olnud ja mitmekordsed ja tükk aega jutustasid poisid veel mingitest genekaruumidest jne. Sellega olid meie turismiobjektid tänaseks päevaks linnukesed kirja saanud ja oma majakesse jõudsime umbes kümne ajal õhtul. Hoolimata juba hilisest kellaajast, hakkas jälle operatiivne tegutsemine pihta: toas tehti kaminasse tuli ja pandi šašlõkk tulele (väljas oli lihtsalt niiiii palju igasuguseid putukaid, kes meid ära tahtsid süüa ja tegime toas seda protseduuri). Agarad poisid kütsid sauna ja küpsetasid liha. Tüdrukud tegid jälle kiirelt salati. Seni, kuni maitsev liha valmis, mängisime Uno kaarte ja Jungle Speedi jälle. Tuleb välja, et Jungle Speed on üsna karm mäng, sest Siim vigastas Lilli niimoodi ära, et Lillil oli veri väljas. Haav oli siiski ainult pindmine ja kirurgilist sekkumist keegi ei vajanud. Sõime jällegi kõhud täis ning siis otsustati täis kõhtudega ka sauna minna. See, et kõhud täis olid, ei takstanud meid ikkagi saunas jälle krõpsu ja šokolaadi pugimist. Kuna eelmine õhtu oli kõigile hasartmängupisik sisse juba läinud, siis muidugi toimus ka täna õhtul järjekordne pingeline pokkeriturniir. Kui kõik said pestud, kolisime oma pokkeriga tuppa. Nagu sõltlaste puhul ikka, siis käisid zetoonid ühest käest teise ja aja möödumist ei pannud keegi tähele. Kangemad lõpetasid mängimise alles poole viie paiku. Kuigi väljas oli juba ammu valge, läksime meie alles magama. Lilli oli veits varem magama läinud ja suutis mulle enne uinumist veel midagi sonida ja kuutõbisena vetsus käia...Coming soon: grand finale...
1 arvamust:
Merka, sa kirjutad tõesti hästi. Tekib tunne nagu me ise oleksime ka seal olnud :)
E & M
Postita kommentaar