Täna on pühapäev ja kirjutan veits eelmise nädalavahetuse, selle nädala ja selle nädalavahetuse sündmustest. Täitsa kiire on olnd vahepeal ja samasugune tuleb ka järgmine nädal.
Eelmisel reedel läksid Lilli ja teised kamraadid Tallinnasse Õllesummerile. Arvestades hinna ja kvaliteedi suhet, otsustasin seekord ürituse vahele jätta. Kuigi seltskond oleks olnud väga kvaliteetne ja hindamatu aga siiski... Lilli, kuidas oli? Kas blogisissekanne ka tuleb? Igatahes, kui minu vend kuulis sellest, et mul on nädalavahetus vaba ja plaane pole, kutsus ta mind kaasa Otepääle Mad-Croc Rally Estoniale. Vanad rallifännid nagu me oleme, oligi reedel minek. Pakkisin päeval asju, mis kaasa võtta ja plaanisin umbes poolteist tundi enne väljasõitu dušši all ära käia, kui minu plaanid lõi sassi see, et kraanist ei tulnud tilkagi vett (kui välja arvata väheke mingit roostejama). Vaatasin juba, et tulebki rastapatside ja higisena rallile minna aga õnneks poole tunni pärast tuli vesi tagasi. Aga väga närvi ajas küll see asi: milline geenius otsustab majas vee kinni keerata, kui väljas on 30 kraadi sooja ja kõik tahavad juua ja pesta!!! Aga see selleks. Kuna tavalised inimesed (mitte nagu mina) töötavad päeval ja esmaspäevast reedeni (nagu mu vend), siis jõudsime Otepääle viimaseks kiiruskatseks. Otsisime rajal kõige parema koha: trapliin, kus autod ikka hüppavad ka. Kuna Markko oli jälle stardis, siis ootasid
kõik seda ühte autot. Aga enne tuli veel mitu null-autot, siis historic rallikad, mis olid tegelikult päris huvitavad, siis veel mitu vilkuritega null-autot, et teha kindlaks, et rada ikka ohutu on ja siis lõpuks Markko! Tuli, nägi ja hüppas. Hüppas ikka hea mitu-mitu meetrit, mille peale rahvas plaksutas ja hõiskas. Mitte küll selline hüpe nagu Soome rallil Ouninpohja kiiruskatsel, aga siiski päris hea. Nüüd tuleb vahele natuke rallifänni juttu. Kes veel ei tea, siis kunagi kui WRC oli veel lahe ja pingeline (mitte nagu praegu, kui on ainult üks hea sõitja järel, kes kõik katsed võidab), siis käisin ka mina paar aastat kuulsal Soome rallil. Ja kes veel ei tea, siis Markko rokkis ikka seal.
Ouninpohja is one of the most famous stages in the WRC, well-known for its high speed, sweeping corners, blind crests and big jumps. At one famous jump located 6 kilometres (3.7 mi) from the start line, close to a landmark yellow house, spectators measure the length of the jumps and mark the distance by the roadside. In 2003, Markko Märtin set the record for the longest jump, travelling 57 meters (187 ft) in the air at a speed of 171 kilometres per hour (106 mph).[3] In 2005, Gigi Galli did even better with 58 metres, jumping flat-out with a Mitsubishi Lancer WRC.[4] Allikas: Wikipedia. Mina olen ka seal raja ääres olnud. Tänaseks on see kiiruskatse rallilt välja jäetud, sest on liiga kiire ja ohtlik. Väike video ka: http://www.youtube.com/watch?v=QvkYof5Uu4w . Väike video ka eelmise aasta Lõuna-Eesti rallilt, vaadake kindlasti: http://www.youtube.com/watch?v=dejIqj3H4NI . Ühesõnaga ralli on lahe.
Aga tagasi siis selle ralli juurde. Markko oli ka ainuke, kes seal hüppel rattad maast lahti sai. Vaatasime päris palju autosid ära ja hakkasime läbi metsa auto juurde tagasi kõndima. Olin juba unustanud vahepeal, mida tähendab rallifänni elu: palju kõmpimist raja äärde, sest autoga lähemale ei lasta, siis veel mööda rada läbi metsade ja üle heinamaade kõmpimist, et jõuda parima kohani rajal, palju ootamist, kivide ja tolmuga pihta saamist, samas ka telgis ööbimist, jões pesemist, priiusel söögi tegemist jne, aga selle kõik korvab väga hea seltskond, rajaäärne melu ja need hetked, kui kõva häälega rallikas sust mööda kihutab. Igatahes, peale katset saime kokku mu venna sõpradega, kes ka rallil olid ja läksime Oti pubisse sööma. Rahvast oli seal palju ja toit uskumatult kallis. Minu meelest pole isegi Tartus enamustes kohtades toidud nii kallid. Aga nälg oli kallal ja kuna kell oli kümme läbi juba, siis olid poed ka kinni. Kalli hinna eest ostetud praad oli üsna keskpärane. Venna sõbrad Mosse, Laivi, Kaimar ja Pulla olid juba päeval kohale jõudnud ja vaatasid viimast katset teisest kohast. Sealt tuli ka päeva nali. Jaak Mae jälgis ka rallit ja oli juhtumisi nende selja taga raja ääres. Kui Kaimar teda nägi, juhtus järgmine stseen:
Kaimar: Näe Jaak ka siin!
Teised pöörasid ümber. Laivi oli veits segaduses ja ei saanud aru kes see Jaak on, arvates, et see on mõni nende sõber, keda ta näinud pole.
Laivi: Kesse Jaak on?
Mosse naljatas: Tee Jaagust pilti ka.
Ja nii tegi Laivi Jaagust pilti ja kuulis alles pärast, et kes see on. No arusaadav, et muidu näeb Jaaku ainult liibukates prillid ja müts peas. Ega ei pruugi ära tunda ju. Igatahes Jaak ka muheles selle peale.
Kõhud täis, suundusime ööbimiskohta järgmise päeva esimese katse lähedal, et hommikul oleks hea rajale minna. Tsekkisime raja veel läbi ja leidsime hea koha, kuhu järgmine päev minna. Panime telgid püsti, kuulasime mussi ja tundsime end hästi. Mossel oli läpakas ja netipulk kaasas nii, et saime keset põldu vaadata youtubeist rallivideosid, nii et särtsus. Magama saime umbes kolme ajal ja kell kaheksa oli äratus, sest pool kümme algas esimene katse juba. Hommikul saime isegi värsket kohvi ja pudeliveega hambaid ja nägu pesta ja oligi raja äärde minek. Kaasa võtsime ainult hädavajaliku: külmakoti värskendava keelekastega, rallitoolid, suure päevavarju ja foto- ja filmimisvarustuse. Kõmpisime raja äärde ühe mäe otsa, kust oli päris hea vaade. Siis aga avastasid poisid, et see polegi see koht, mis õhtul valmis vaadati ja otsustasime otse üle põllu edasi minna. Hein oli kohati puusadeni (mina mõtlesin koguaeg, et mitu puuki ma siit üles korjan. Mitte ühtegi siiski õnneks). Samuti tulid ette mõned elektriaiad. Esimesed neist polnud elektri all ja nii olime üsna julged. Järjekordse elektriaia juures sai aga Mosse särtsu ja siis oli nendest üle saamine juba päris naljakas. Üle kivide, kändude, elektriaedade ja okastraatide jõudsime lõpuks ka õige kohani. Ja asi oli seda väärt, sest Markko lendas jälle. Väga kaua ei saanudki seal olla, sest siis tuli juba järgmisele katsele sõita. Jällegi palju kõmpimist rajani. Nagu viimased kuu aega, siis oli ka tollel päeval sooja üle kolmekümne kraadi ja päike lõõskas. Kuna olin unustanud mingi mütsi kaasa võtta, siis sain selle aja peale juba kerge päiksepiste ja olemine kiskus väga uimaseks ära. Istusin veits varju all ja tarbisin ohtralt vett (hoolimata sellest, et vetsus polnud eriti kuskil käia) ja läks paremaks juba. Peale seda katset sõitsime Otepääle Service Parki, kus autosid hooldatakse, et autosid lähemalt näha. Service parkis elu käis. Nägime autosid, nägime Markkot väga lähedalt, muid tegelasi ja isegi Jaaku jälle. Samuti nägin ka päris palju lambikaid sõpru, kellest pole ammu midagi kuulnud. Sõime seal ka lõunat ja oligi jälle minek järgmisele katsele. Saime jälle maru hea koha, kus nägi kahte kurvi korraga. Selleks ajaks oli küll päiksepiste möödas, kuid asemele oli tulnud päiksepõletus. Õlad olid veits ära põlenud ja suht valusad. Pole midagi imestada ka, kui terve päev ainult väljas päikse käes olla. Kuna mu vend pidi õhtul sünnipäevale minema, siis sellega meie jaoks ralli lõppes. Teised jäid veel afterpartydele ja ka järgmise päeva katsetele. Igatahes oli mõnus jälle üle pika aja rallile kaasa elada. Muidugi oli Markko klass omaette. Hoolimata sellest, et ta pole neli aastat võistelnud, võitis ta kõik kiiruskatsed ja ka terve ralli. Tuli, nägi ja võitis. Hea nädalavahetus oli.
Nädal aga oli tegus. Teisipäeval ajasin linnas palju hädavajalikke asju ära ja käisime Tabiveres sünnipäeval. See hõlmas endas palju šašlõkki ja liha, jäätist ja igasuguseid torte. Kolmapäeval käisin politseis oma avarii pärast jälle. See asi ka mutkui venib. Õhtul olin tööl. Neljapäeval ja reedel tegin ka midagi ja käisin kuskil aga ei mäletagi kus. Igatahes olin mõlemad õhtud jälle tööl. Laupäeval hoidsin päeval lapsi ja õhtu möödus jälle töötähe all. Nii, et tegus nädal on olnud.
Homme sõidan maale. Seega olen vähemalt kolmapäevani Setomaal ja tsivilisatsioonist eemal. Kolmapäeval on jälle asjaajamisi, siis jälle mitu tööpäeva ja Lilli sünna, siis kunagi Tätte kontsert ja veel mitu kohustust, mida mul hetkel meeles ei ole. Kiired ajad, kiired ajad. Katsun teid ikka kursis hoida.
XOXO
Merka
Eelmisel reedel läksid Lilli ja teised kamraadid Tallinnasse Õllesummerile. Arvestades hinna ja kvaliteedi suhet, otsustasin seekord ürituse vahele jätta. Kuigi seltskond oleks olnud väga kvaliteetne ja hindamatu aga siiski... Lilli, kuidas oli? Kas blogisissekanne ka tuleb? Igatahes, kui minu vend kuulis sellest, et mul on nädalavahetus vaba ja plaane pole, kutsus ta mind kaasa Otepääle Mad-Croc Rally Estoniale. Vanad rallifännid nagu me oleme, oligi reedel minek. Pakkisin päeval asju, mis kaasa võtta ja plaanisin umbes poolteist tundi enne väljasõitu dušši all ära käia, kui minu plaanid lõi sassi see, et kraanist ei tulnud tilkagi vett (kui välja arvata väheke mingit roostejama). Vaatasin juba, et tulebki rastapatside ja higisena rallile minna aga õnneks poole tunni pärast tuli vesi tagasi. Aga väga närvi ajas küll see asi: milline geenius otsustab majas vee kinni keerata, kui väljas on 30 kraadi sooja ja kõik tahavad juua ja pesta!!! Aga see selleks. Kuna tavalised inimesed (mitte nagu mina) töötavad päeval ja esmaspäevast reedeni (nagu mu vend), siis jõudsime Otepääle viimaseks kiiruskatseks. Otsisime rajal kõige parema koha: trapliin, kus autod ikka hüppavad ka. Kuna Markko oli jälle stardis, siis ootasid
kõik seda ühte autot. Aga enne tuli veel mitu null-autot, siis historic rallikad, mis olid tegelikult päris huvitavad, siis veel mitu vilkuritega null-autot, et teha kindlaks, et rada ikka ohutu on ja siis lõpuks Markko! Tuli, nägi ja hüppas. Hüppas ikka hea mitu-mitu meetrit, mille peale rahvas plaksutas ja hõiskas. Mitte küll selline hüpe nagu Soome rallil Ouninpohja kiiruskatsel, aga siiski päris hea. Nüüd tuleb vahele natuke rallifänni juttu. Kes veel ei tea, siis kunagi kui WRC oli veel lahe ja pingeline (mitte nagu praegu, kui on ainult üks hea sõitja järel, kes kõik katsed võidab), siis käisin ka mina paar aastat kuulsal Soome rallil. Ja kes veel ei tea, siis Markko rokkis ikka seal.Ouninpohja is one of the most famous stages in the WRC, well-known for its high speed, sweeping corners, blind crests and big jumps. At one famous jump located 6 kilometres (3.7 mi) from the start line, close to a landmark yellow house, spectators measure the length of the jumps and mark the distance by the roadside. In 2003, Markko Märtin set the record for the longest jump, travelling 57 meters (187 ft) in the air at a speed of 171 kilometres per hour (106 mph).[3] In 2005, Gigi Galli did even better with 58 metres, jumping flat-out with a Mitsubishi Lancer WRC.[4] Allikas: Wikipedia. Mina olen ka seal raja ääres olnud. Tänaseks on see kiiruskatse rallilt välja jäetud, sest on liiga kiire ja ohtlik. Väike video ka: http://www.youtube.com/watch?v=QvkYof5Uu4w . Väike video ka eelmise aasta Lõuna-Eesti rallilt, vaadake kindlasti: http://www.youtube.com/watch?v=dejIqj3H4NI . Ühesõnaga ralli on lahe.
Aga tagasi siis selle ralli juurde. Markko oli ka ainuke, kes seal hüppel rattad maast lahti sai. Vaatasime päris palju autosid ära ja hakkasime läbi metsa auto juurde tagasi kõndima. Olin juba unustanud vahepeal, mida tähendab rallifänni elu: palju kõmpimist raja äärde, sest autoga lähemale ei lasta, siis veel mööda rada läbi metsade ja üle heinamaade kõmpimist, et jõuda parima kohani rajal, palju ootamist, kivide ja tolmuga pihta saamist, samas ka telgis ööbimist, jões pesemist, priiusel söögi tegemist jne, aga selle kõik korvab väga hea seltskond, rajaäärne melu ja need hetked, kui kõva häälega rallikas sust mööda kihutab. Igatahes, peale katset saime kokku mu venna sõpradega, kes ka rallil olid ja läksime Oti pubisse sööma. Rahvast oli seal palju ja toit uskumatult kallis. Minu meelest pole isegi Tartus enamustes kohtades toidud nii kallid. Aga nälg oli kallal ja kuna kell oli kümme läbi juba, siis olid poed ka kinni. Kalli hinna eest ostetud praad oli üsna keskpärane. Venna sõbrad Mosse, Laivi, Kaimar ja Pulla olid juba päeval kohale jõudnud ja vaatasid viimast katset teisest kohast. Sealt tuli ka päeva nali. Jaak Mae jälgis ka rallit ja oli juhtumisi nende selja taga raja ääres. Kui Kaimar teda nägi, juhtus järgmine stseen:
Kaimar: Näe Jaak ka siin!
Teised pöörasid ümber. Laivi oli veits segaduses ja ei saanud aru kes see Jaak on, arvates, et see on mõni nende sõber, keda ta näinud pole.
Laivi: Kesse Jaak on?
Mosse naljatas: Tee Jaagust pilti ka.
Ja nii tegi Laivi Jaagust pilti ja kuulis alles pärast, et kes see on. No arusaadav, et muidu näeb Jaaku ainult liibukates prillid ja müts peas. Ega ei pruugi ära tunda ju. Igatahes Jaak ka muheles selle peale.
Kõhud täis, suundusime ööbimiskohta järgmise päeva esimese katse lähedal, et hommikul oleks hea rajale minna. Tsekkisime raja veel läbi ja leidsime hea koha, kuhu järgmine päev minna. Panime telgid püsti, kuulasime mussi ja tundsime end hästi. Mossel oli läpakas ja netipulk kaasas nii, et saime keset põldu vaadata youtubeist rallivideosid, nii et särtsus. Magama saime umbes kolme ajal ja kell kaheksa oli äratus, sest pool kümme algas esimene katse juba. Hommikul saime isegi värsket kohvi ja pudeliveega hambaid ja nägu pesta ja oligi raja äärde minek. Kaasa võtsime ainult hädavajaliku: külmakoti värskendava keelekastega, rallitoolid, suure päevavarju ja foto- ja filmimisvarustuse. Kõmpisime raja äärde ühe mäe otsa, kust oli päris hea vaade. Siis aga avastasid poisid, et see polegi see koht, mis õhtul valmis vaadati ja otsustasime otse üle põllu edasi minna. Hein oli kohati puusadeni (mina mõtlesin koguaeg, et mitu puuki ma siit üles korjan. Mitte ühtegi siiski õnneks). Samuti tulid ette mõned elektriaiad. Esimesed neist polnud elektri all ja nii olime üsna julged. Järjekordse elektriaia juures sai aga Mosse särtsu ja siis oli nendest üle saamine juba päris naljakas. Üle kivide, kändude, elektriaedade ja okastraatide jõudsime lõpuks ka õige kohani. Ja asi oli seda väärt, sest Markko lendas jälle. Väga kaua ei saanudki seal olla, sest siis tuli juba järgmisele katsele sõita. Jällegi palju kõmpimist rajani. Nagu viimased kuu aega, siis oli ka tollel päeval sooja üle kolmekümne kraadi ja päike lõõskas. Kuna olin unustanud mingi mütsi kaasa võtta, siis sain selle aja peale juba kerge päiksepiste ja olemine kiskus väga uimaseks ära. Istusin veits varju all ja tarbisin ohtralt vett (hoolimata sellest, et vetsus polnud eriti kuskil käia) ja läks paremaks juba. Peale seda katset sõitsime Otepääle Service Parki, kus autosid hooldatakse, et autosid lähemalt näha. Service parkis elu käis. Nägime autosid, nägime Markkot väga lähedalt, muid tegelasi ja isegi Jaaku jälle. Samuti nägin ka päris palju lambikaid sõpru, kellest pole ammu midagi kuulnud. Sõime seal ka lõunat ja oligi jälle minek järgmisele katsele. Saime jälle maru hea koha, kus nägi kahte kurvi korraga. Selleks ajaks oli küll päiksepiste möödas, kuid asemele oli tulnud päiksepõletus. Õlad olid veits ära põlenud ja suht valusad. Pole midagi imestada ka, kui terve päev ainult väljas päikse käes olla. Kuna mu vend pidi õhtul sünnipäevale minema, siis sellega meie jaoks ralli lõppes. Teised jäid veel afterpartydele ja ka järgmise päeva katsetele. Igatahes oli mõnus jälle üle pika aja rallile kaasa elada. Muidugi oli Markko klass omaette. Hoolimata sellest, et ta pole neli aastat võistelnud, võitis ta kõik kiiruskatsed ja ka terve ralli. Tuli, nägi ja võitis. Hea nädalavahetus oli.
Nädal aga oli tegus. Teisipäeval ajasin linnas palju hädavajalikke asju ära ja käisime Tabiveres sünnipäeval. See hõlmas endas palju šašlõkki ja liha, jäätist ja igasuguseid torte. Kolmapäeval käisin politseis oma avarii pärast jälle. See asi ka mutkui venib. Õhtul olin tööl. Neljapäeval ja reedel tegin ka midagi ja käisin kuskil aga ei mäletagi kus. Igatahes olin mõlemad õhtud jälle tööl. Laupäeval hoidsin päeval lapsi ja õhtu möödus jälle töötähe all. Nii, et tegus nädal on olnud.
Homme sõidan maale. Seega olen vähemalt kolmapäevani Setomaal ja tsivilisatsioonist eemal. Kolmapäeval on jälle asjaajamisi, siis jälle mitu tööpäeva ja Lilli sünna, siis kunagi Tätte kontsert ja veel mitu kohustust, mida mul hetkel meeles ei ole. Kiired ajad, kiired ajad. Katsun teid ikka kursis hoida.
XOXO
Merka
1 arvamust:
Mul on ka siin väga kiired ajad, aga varsti tuleb summerist ja ka kõigest muust postitus. :)
Postita kommentaar